(Vastuseks kommentaarile :P)
Tänase päeva moto on:
"Nii kaua kuni ma pole kindel, mida ma tahan, on parem, kui ma midagi ei saa, et ma pärast ei kahetseks."
Huvitav küll, aga ärkasin täna selle uue teadmisega.
reede, 5. detsember 2008
kolmapäev, 3. september 2008
here it comes!
Heia!
Siit tuleb konverents, tudengikonverents. Soovitame kõigil kohale tulla! Sündmus, mida ei saa tähelepanuta jätta... konverents.eeyy.ee
Here comes the conference, the studentconference. We seriously recommend coming! An experience that you can't miss... konverents.eeyy.ee
Be blessed!
Siit tuleb konverents, tudengikonverents. Soovitame kõigil kohale tulla! Sündmus, mida ei saa tähelepanuta jätta... konverents.eeyy.ee
Here comes the conference, the studentconference. We seriously recommend coming! An experience that you can't miss... konverents.eeyy.ee
Be blessed!
pühapäev, 24. august 2008
Me back in da busyness!
Ise kulgen eesti keele ja kirjanduse õpetajaks saamise poole, aga blogi pealkirju panen inglise keeles... Kahtlane, ma ütlen.
Kuid, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma peaksin vb muutma oma blogi inglisekeelseks, sest ma kahtlustan, et sellel võib olla ameerika rahvusest lugejaid. See on veel samm, mida pean tõsiselt kaaluma, enne kui otsuse langetan. Ka kaks eraldi blogi pole ju välistatud...
Eile oli klassikokkutulek, mis kestis hommikuni :P Erinevate asjaolude tõttu jõudisn koju 7.45. Päris vara minu kohta :D Ajasime neljani hommikul mõnusalt juttu, kuni tuli peaaegu see aeg, mil Leenul tuli hakata mandri poole sõitma. Mina aga magasin siis juba... Mareku kommentaar sellele oli: "Mari! Sa magad terve päeva maha! Ma pole näinud suuremat unekotti kui Mari." Nojah. Tõepoolest. Ma ei lasknud ennast millestki häirida :P Uni on tugev asi.
Aga kokkutulek ise oli megavahva. Mind liigutas eriti asjaolu, et inimesed ei ole nende paari aasta jooksul oluliselt muutunud, st nendele omased toredad, armsad ja naljakad jooned on endiselt alles ja seda oli rõõm tõdeda. Kuid kuidagi suureks oleme kõik saanud. Mis on ka tegelikult tore :)
Kahju oli sellest, et nii vähe meid kohale sai tulla. Tipphetkel oli meid 9. Eks kunagi hiljem saab suuremalt korraldada ja siis ehk näeb neid ka, keda vb juba aastaid kohanud pole.
Kusjuures, kõige tähtsam selle suve kohta ei ole veel sellesse sissekandesse kirja saanudki. Kuid nüüd ta tuleb: Jumal teeb imesid! Ja see on lihtsalt vägev :)
Sügis tuleb suure hooga ja asjaajamised lendavad peale. TÜ Rebasenädal, tudengikonverents "Teadus ja elu. Sisu ja siht" ning tuutoritöö vajavad korraldamist üsnagi üheaegselt - kõik augusti lõpus. Mul on selleks kolm päeva. Eks jooksvalt saab ka nii mõndagi teha, aga üldised suuremad asjad peavad ikka enne kooli algust paika saama.
Põnev aasta tuleb, ma kahtlustan ;)
"How gerat is our God"
Kuid, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma peaksin vb muutma oma blogi inglisekeelseks, sest ma kahtlustan, et sellel võib olla ameerika rahvusest lugejaid. See on veel samm, mida pean tõsiselt kaaluma, enne kui otsuse langetan. Ka kaks eraldi blogi pole ju välistatud...
Eile oli klassikokkutulek, mis kestis hommikuni :P Erinevate asjaolude tõttu jõudisn koju 7.45. Päris vara minu kohta :D Ajasime neljani hommikul mõnusalt juttu, kuni tuli peaaegu see aeg, mil Leenul tuli hakata mandri poole sõitma. Mina aga magasin siis juba... Mareku kommentaar sellele oli: "Mari! Sa magad terve päeva maha! Ma pole näinud suuremat unekotti kui Mari." Nojah. Tõepoolest. Ma ei lasknud ennast millestki häirida :P Uni on tugev asi.
Aga kokkutulek ise oli megavahva. Mind liigutas eriti asjaolu, et inimesed ei ole nende paari aasta jooksul oluliselt muutunud, st nendele omased toredad, armsad ja naljakad jooned on endiselt alles ja seda oli rõõm tõdeda. Kuid kuidagi suureks oleme kõik saanud. Mis on ka tegelikult tore :)
Kahju oli sellest, et nii vähe meid kohale sai tulla. Tipphetkel oli meid 9. Eks kunagi hiljem saab suuremalt korraldada ja siis ehk näeb neid ka, keda vb juba aastaid kohanud pole.
Kusjuures, kõige tähtsam selle suve kohta ei ole veel sellesse sissekandesse kirja saanudki. Kuid nüüd ta tuleb: Jumal teeb imesid! Ja see on lihtsalt vägev :)
Sügis tuleb suure hooga ja asjaajamised lendavad peale. TÜ Rebasenädal, tudengikonverents "Teadus ja elu. Sisu ja siht" ning tuutoritöö vajavad korraldamist üsnagi üheaegselt - kõik augusti lõpus. Mul on selleks kolm päeva. Eks jooksvalt saab ka nii mõndagi teha, aga üldised suuremad asjad peavad ikka enne kooli algust paika saama.
Põnev aasta tuleb, ma kahtlustan ;)
"How gerat is our God"
teisipäev, 15. juuli 2008
Rich in faith
Läbi selleks korraks. Ameeriklased on teel tagasi oma kodumaale ning mina pean oma eluga edasi minema. Kurb üsna, sest väga kalliks jõudsid nad saada. Kuidagi tühi on nüüd jälle ilma nendeta. Aga küllap harjun varsti jälle ära.
Mis veel kurb on, on asjaolu, et mitte ainult ameerika sõbrad ei läinud ära, vaid ka minu kõige kallimad Eestist. Õnneks tulevad viimased järgmise nädala lõpus juba tagasi, ent see veel ei tähenda, et ma neid näeksin. Mina olen ju metsas ära homsest kuni augusti keskpaigani. Mind ongi siis vist ainult telefoni teel võimalik kätte saada. Või lihtsalt külla tulla.
Aga Jumal on imeline! See, mida Ta on teinud viimase kahe nädala jooksul on vapustav. Ja üks, mida Ta tegi, on see, et Ta pani mind taas aru saama, et Ta tegutseb kogu aeg ja alati. Iseasi, kas ma seda märgata ja tähele panna oskan.
I may not be wealthy, but I'm rich in faith. And that's what it's all about.
Mis veel kurb on, on asjaolu, et mitte ainult ameerika sõbrad ei läinud ära, vaid ka minu kõige kallimad Eestist. Õnneks tulevad viimased järgmise nädala lõpus juba tagasi, ent see veel ei tähenda, et ma neid näeksin. Mina olen ju metsas ära homsest kuni augusti keskpaigani. Mind ongi siis vist ainult telefoni teel võimalik kätte saada. Või lihtsalt külla tulla.
Aga Jumal on imeline! See, mida Ta on teinud viimase kahe nädala jooksul on vapustav. Ja üks, mida Ta tegi, on see, et Ta pani mind taas aru saama, et Ta tegutseb kogu aeg ja alati. Iseasi, kas ma seda märgata ja tähele panna oskan.
I may not be wealthy, but I'm rich in faith. And that's what it's all about.
laupäev, 5. juuli 2008
Üks laager seljataga
Niisiis nagu lubatud - sellest, mis toimub, lähemalt.
Neljapäevast tänaseni olin ameeriklastega Võrtsjärve ääres jahtklubi Merikotkas purjelaagris. Käisin purjetamas ka ;) Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...
Jumal on lihtsalt imeline. Ja et seda teada ja märgata tuleb Temaga koos käia.
Juba esimesel päeval oli mul ameeriklastega just selline tunne, nagu teaksin neid juba ammu ning rahvuslik ja keeleline erinevus oli täiesti tähtsusetu - me oleme üks perekond, ühe Isa lapsed. That made me cry. Because if you learn something like that, you get an awesome feeling inside that won't let you hold your tears back.
Ja olla laagris koos umbes 60 lapsega (enamik neist poisid), kes külaliste saabudes elevile läksid ning olid nähtavalt vaimustunud ameerika mängudest ja kõigest muust põnevast, on samuti erakorde elamus. Nii palju erinevaid lapsi, kõik loodud ühe Looja poolt. Lahkumine oli valus. Kõigi jaoks.
Loomulikult ei saa me läbi vihmata. Ma usun, et nii palju ekstreemseid kogemusi korraga oli ameeriklaste jaoks üsna suur proovikivi. Aga nende tahe ja igatsus teha seda, milleks nad on kutsutud, oli märksa suurem. Naer ja armastus ei kadunud kordagi. Meie sinna jõudes sadas paduvihma, esimene öö oli käredalt külm ning kogu laager ise oli vaid telgid looduses - mitte ühtegi maja - ja kuivkäimla. Peale selle saime täna, meie lahkumise päeval, suure äikesetormi osalisteks: tugev tuul ja väääga palju vett, mis kedagi kuivaks ei jätnud. Kõige tipuks olid kaks ameeriklast ja mõned lastest samal ajal väikeste purjekatega (laseritega) vee peal. Need läksid tugeva tuulega loomulikult ümber ja jama oli rohkem, kui oleks vast soovinud. Ent siiski pääsesid kõik elusalt ja tervelt ja isegi naerusuiselt :)
Muide, ameeriklased avastasid, miks on eestlased nii kõhnad ja ameeriklased peavad palju pingutama selleks, et mingisuguseski vormis püsida. Esiteks söövad meie üleookeani sõbrad palju - väga palju - rohkem suhkrut sisaldavaid tooteid ning ebatervislikku toitu kui meie. Teiseks aga käivad eestlased saunas ja higistavad kogu jama välja :) Pretty smart, don't you think? ;)
Tomorrow will be my day off. Mitte et ma ameeriklastest väsinud oleksin. Vastupidi. Aga lihtsalt väike puhkus ja teadmine, et ma ei vastuta mitte millegi eest, ei tee paha. Osa sebimisest, mis oleks muidu homsesse jäänud, sain ka täna tehtud, seega kõik on ok. Homme vaba päev!
Esmaspäeval hakkab uus laager. Seesama seikluslaager, millest olen varem juba juttu teinud. Usun, et ka sellest tuleb midagi suurt. Midagi head.
Ma arvan, et kui nad ära lähevad - need ameerilased - hakkan ma küll nutma. Nad on lihtsalt nii toredad! Minu eelarvamused purunesid taas kord. Ja tõepoolest - pole vahet mis kultuurist või rahvusest sa oled, Jumala riigis on kõik üks rahvas - Tema rahvas.
Kell on 23:11.
Neljapäevast tänaseni olin ameeriklastega Võrtsjärve ääres jahtklubi Merikotkas purjelaagris. Käisin purjetamas ka ;) Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...
Jumal on lihtsalt imeline. Ja et seda teada ja märgata tuleb Temaga koos käia.
Juba esimesel päeval oli mul ameeriklastega just selline tunne, nagu teaksin neid juba ammu ning rahvuslik ja keeleline erinevus oli täiesti tähtsusetu - me oleme üks perekond, ühe Isa lapsed. That made me cry. Because if you learn something like that, you get an awesome feeling inside that won't let you hold your tears back.
Ja olla laagris koos umbes 60 lapsega (enamik neist poisid), kes külaliste saabudes elevile läksid ning olid nähtavalt vaimustunud ameerika mängudest ja kõigest muust põnevast, on samuti erakorde elamus. Nii palju erinevaid lapsi, kõik loodud ühe Looja poolt. Lahkumine oli valus. Kõigi jaoks.
Loomulikult ei saa me läbi vihmata. Ma usun, et nii palju ekstreemseid kogemusi korraga oli ameeriklaste jaoks üsna suur proovikivi. Aga nende tahe ja igatsus teha seda, milleks nad on kutsutud, oli märksa suurem. Naer ja armastus ei kadunud kordagi. Meie sinna jõudes sadas paduvihma, esimene öö oli käredalt külm ning kogu laager ise oli vaid telgid looduses - mitte ühtegi maja - ja kuivkäimla. Peale selle saime täna, meie lahkumise päeval, suure äikesetormi osalisteks: tugev tuul ja väääga palju vett, mis kedagi kuivaks ei jätnud. Kõige tipuks olid kaks ameeriklast ja mõned lastest samal ajal väikeste purjekatega (laseritega) vee peal. Need läksid tugeva tuulega loomulikult ümber ja jama oli rohkem, kui oleks vast soovinud. Ent siiski pääsesid kõik elusalt ja tervelt ja isegi naerusuiselt :)
Muide, ameeriklased avastasid, miks on eestlased nii kõhnad ja ameeriklased peavad palju pingutama selleks, et mingisuguseski vormis püsida. Esiteks söövad meie üleookeani sõbrad palju - väga palju - rohkem suhkrut sisaldavaid tooteid ning ebatervislikku toitu kui meie. Teiseks aga käivad eestlased saunas ja higistavad kogu jama välja :) Pretty smart, don't you think? ;)
Tomorrow will be my day off. Mitte et ma ameeriklastest väsinud oleksin. Vastupidi. Aga lihtsalt väike puhkus ja teadmine, et ma ei vastuta mitte millegi eest, ei tee paha. Osa sebimisest, mis oleks muidu homsesse jäänud, sain ka täna tehtud, seega kõik on ok. Homme vaba päev!
Esmaspäeval hakkab uus laager. Seesama seikluslaager, millest olen varem juba juttu teinud. Usun, et ka sellest tuleb midagi suurt. Midagi head.
Ma arvan, et kui nad ära lähevad - need ameerilased - hakkan ma küll nutma. Nad on lihtsalt nii toredad! Minu eelarvamused purunesid taas kord. Ja tõepoolest - pole vahet mis kultuurist või rahvusest sa oled, Jumala riigis on kõik üks rahvas - Tema rahvas.
Kell on 23:11.
kolmapäev, 2. juuli 2008
They're here
They've arrived. Nad on kohal. Ameeriklased. Kaua oodatud, aga ometi ootamatult ruttu saabunud ameeriklased. Need, kelle jaoks ma veebruarist saadik ettevalmistusi olen teinud. Nüüd tuleb see kõik praktikasse rakendada.
Esimesed rakendused juba tehtud. Oi, kuidas mulle meeldib sellist asja teha: korraldan kellelegi midagi ja siis pärast vaatan, kuidas välja tuli. Närvikõdi on ka, aga see käib ju asja juurde, eks? ;)
Hämmastavalt toredad inimesed on see grupp - 13 üleookeani-inimest (2 Chicagost ja 11 Denverist). Ma usun, et aeg koos nendega saab ülimega põnev olema. And God will do amazing things. That's what i'm sure of.
Homme lähengi nendega purjelaagrisse Võrtsjärve äärde. Minu esimene suurem katsumus ja hirmude ületamine, sest pean neile seal arvatavasti tõlgiks olema. Uiuiui...
Aga see pühapäev on mul sabati päev :D Vähemalt nii on kirjas ajakavas :P Ja kavatsen seda aega ka vastavalt kasutada. Sest 9 päeva on seejärel vaja kõvasti ringi sebida.
Kuid nii kaua, kuni süda ja silmad on õige koha peal, ei ole midagi karta. Nii kaua, kuni ma veel saan aru, et ma olen Jumala käes ainult tööriistaks (st et Tema on boss) ja mitte Tema pole minu tööriist, on kõik hästi. Loodan, et valgus ei pimesta.
Kõigil, kes soovivad, on lubatud nende kahe nädala pärast palvetada :) Igaühe panus on oluline ja tänuväärt!
Hämmastavalt toredad inimesed on see grupp - 13 üleookeani-inimest (2 Chicagost ja 11 Denverist). Ma usun, et aeg koos nendega saab ülimega põnev olema. And God will do amazing things. That's what i'm sure of.
Homme lähengi nendega purjelaagrisse Võrtsjärve äärde. Minu esimene suurem katsumus ja hirmude ületamine, sest pean neile seal arvatavasti tõlgiks olema. Uiuiui...
Aga see pühapäev on mul sabati päev :D Vähemalt nii on kirjas ajakavas :P Ja kavatsen seda aega ka vastavalt kasutada. Sest 9 päeva on seejärel vaja kõvasti ringi sebida.
Kuid nii kaua, kuni süda ja silmad on õige koha peal, ei ole midagi karta. Nii kaua, kuni ma veel saan aru, et ma olen Jumala käes ainult tööriistaks (st et Tema on boss) ja mitte Tema pole minu tööriist, on kõik hästi. Loodan, et valgus ei pimesta.
Kõigil, kes soovivad, on lubatud nende kahe nädala pärast palvetada :) Igaühe panus on oluline ja tänuväärt!
laupäev, 21. juuni 2008
Mõttetera
"Sõnakuulmiseks ei ole tarvis aru saada; arusaamine tuleb siis, kui oleme sõna kuulanud." (Rick Joyner, Tõrvik ja mõõk, lk 86)
kolmapäev, 18. juuni 2008
Jõudis kohale
Ma hakkan alles nüüd asjadest aru saama. Ma olen 21 aastat vana ja olen juba ammu arvanud, et olen ikka üsna tark igasugu valdkondades. Eriti, mis puudutab suhteid ja Jumalalt. Puha lollus muidugi! Nüüd alles hakkavad asjad selgemaks saama. On tunne, nagu oleksin kogu aeg pime olnud. Mitte miski ei ole keeruline, aga just seetõttu on nii raske uskuda.
Kui Jumal tahab, et ma ootaksin ja oleksin kannatlik, ju see siis on vajalik. Alguses (aasta tagasi) sõdisin küll vastu nagu jonnakas laps: "Ma ei taha oodata! Tahan oma tahtmist nüüd ja kohe!" Ent hetkel olen jõudnud arusaamisele kui rumal oli minust see usaldamatus. Hullem veel see, et suuga tunnistasin küll, et olen valmis olema kannatlik ning uskuma, et kõik on kontrolli all, aga südamesse polnud see usk jõudnud.
Tasapisi ta aga tuli. Eriti kui ma olin sunnitud tõdema, et ma olen jõuetu midagi ise tegema. Teadsin, et kõik minu enda pingutused oleksid vaid pikendanud seda nn ooteaega. Hambad ristis tegin otsuse alistuda.
Ja nüüd ma alles näen, kui imeliselt hästi teab meie taevane Isa, mida me vajame ning mis on meile parim. Just samamoodi nagu mu isa on mind kasvatanud olema sõnakuulelik isegi siis, kui ma ei saa aru, miks mingi korraldus vajalik on, kasvatab Jumal meis kuulekust. Ning nagu hiljem täiskasvanuks saades märkasin, et mu isal oli õigus ning et ta on mind ääretult hästi kasvatanud, nii ka Jumalaga - mingi aja möödudes alles saan aru, miks tol hetkel läks nii nagu läks. Ja et kõik tõesti on kontrolli all!
Hetkel loomulikult kahetsen, et ma kohe alguses ei tahtnud rõõmuga kuuletuda ja oodata. Näen nüüd, kui rumal ma olin! Ma muidugi ei ütle, et ei tee selliseid lollusi enam kunagi, sest ma lihtsalt ei tea omeenda käitumist ette, küll aga tahan õppida sellest kogemusest ning edaspidi targem olla.
Mulle ei meeldi oodata. Ja ma arvan, et mitte keegi meist ei suuda olla piisavalt kannatlik, et saaks öelda "Mulle väga meeldib oodata! Naudin seda ja sooviksin, et peaksin iagvesti ootama!". Ootamine tõepoolest ei ole lemmiktegevus. Ent ootamine võib tulla kasuks. Oodates on võimalik õppida. Õppida palju enda ja ka teiste kohta ning mõista asju, millest rahulikult ootamata poleks aru saanud.
Jah. Ma pean tunnistama, et Jumal on imeline. Aitäh Temale, kes on mulle õpetanud nii palju ning seadnud mu silmad vaatama õiges suunas ning häälestanud mu südame õigele lainele. Jumal on armastus ja vaid Teda tundes võime tunda tõelist armastust.
Nüüd on palju kergem edasi oodata :)
(kell 12.00)
teisipäev, 10. juuni 2008
pühapäev, 8. juuni 2008
Meie tiim :P
Need me siis oleme, kes noorte seikluslaagrit korraldame :)
Noorte seikluslaager (13-24 aastastele) toimub 7.-10. juulini Põlva maakonnas Saarjärve puhkekeskuses. Laagri pealkiri on "Valikute ristteel" ning antud teema kohased ettekanded ja arutelud toimuvad hommikutel ja õhtutel (lõkke ääres). Päevasel ajal on kavas seiklusmängud ja palju muud põnevat ;) Kaastegevad on 13 ameeriklast ning on võimalik saada päris hea keelepraktika ;)
Laagri maksumus (sh transport) on 450 EEK.
Info ja registreerimine: Rivo Rajandu telef. 5693 7859
Otse loomulikult võib ka siitsamast küsida ja end kirja panna ;)
Registreerumistähtaeg on 27. juuni!!!!
Olete oodatud :)
reede, 6. juuni 2008
Täna
Helene ja Joona lähevad mulle Saaremaale külla täna. Aga mina olen Tartus :D
Ise lähen Leenuga mõningate minutite pärast Enele (klassiõele) külla. Kujuneb huvitavaks, ma usun :)
Pärast seda on kodugrupi hooaja lõpetamine (kusjuures hooaega kui sellist meil vist ei jõudnudki olla :D). Saame kokku ja räägime juttu. Ja palvetame ka muidugi :)
Seejärel lähen Elle poole, et temalt mõned pildid saada ja neid siis ise kodus edasi imetleda :P
Ja siis tulen koju.
Nii saabki jälle kümneid kilomeetreid käia. Nagu juba paar päeva on juhtunud. Täitsa huvitav, et linna tingimustes käin jalgsi palju rohkem, kui maal käiks.
Millal küll koju saan...
(see postitus on tehtud 11:18 AM)
Ise lähen Leenuga mõningate minutite pärast Enele (klassiõele) külla. Kujuneb huvitavaks, ma usun :)
Pärast seda on kodugrupi hooaja lõpetamine (kusjuures hooaega kui sellist meil vist ei jõudnudki olla :D). Saame kokku ja räägime juttu. Ja palvetame ka muidugi :)
Seejärel lähen Elle poole, et temalt mõned pildid saada ja neid siis ise kodus edasi imetleda :P
Ja siis tulen koju.
Nii saabki jälle kümneid kilomeetreid käia. Nagu juba paar päeva on juhtunud. Täitsa huvitav, et linna tingimustes käin jalgsi palju rohkem, kui maal käiks.
Millal küll koju saan...
(see postitus on tehtud 11:18 AM)
teisipäev, 3. juuni 2008
Kas näete mind hüppamas?
Kujutage nüüd ette. Te olete poolteist kuud järjest vahetpidamata õppinud ja eksameid teinud (viimasest ka mingil määral sõltuvusse sattunud) ja järsku, ühel päeval on see kõik läbi. It's over. It's done. Finito.
Ja kas ei pane see rõõmust hüppama? :)
LÄBI!!!!!!!! jeppijeeeeee!
Ok, ma püüan emotsioonidega mitte üle pingutada. Igasugused trastilised muutused ei ole tavaliselt head. Muutusi tuleb ikka pikkamööda ja mõõdukalt üle elada :)
Ja kas ei pane see rõõmust hüppama? :)
LÄBI!!!!!!!! jeppijeeeeee!
Ok, ma püüan emotsioonidega mitte üle pingutada. Igasugused trastilised muutused ei ole tavaliselt head. Muutusi tuleb ikka pikkamööda ja mõõdukalt üle elada :)
pühapäev, 1. juuni 2008
Täna sain raamatu läbi. Selle sama, mis on liiga hea, et olla tõsi. Ja nii ta ongi.
Ma lähen ka. Põgenen Jumala juurde. Vist üsna kohe pärast ameeriklaste tralli. Seega juuli keskpaik kuni augusti keskpaik (umbes) olen ära. Nuutsakul. Kui Jumal lubab. Aga vahepeal on paar pulma ka ;)
Täna tähistasime kirikus ühe abielupaari briljantpulmi. 60 aastat abielus! ... Ajalooline. Võimas. Aukartust äratav. Ilus. Jumalik. Armastus.
Ma lähen ka. Põgenen Jumala juurde. Vist üsna kohe pärast ameeriklaste tralli. Seega juuli keskpaik kuni augusti keskpaik (umbes) olen ära. Nuutsakul. Kui Jumal lubab. Aga vahepeal on paar pulma ka ;)
Täna tähistasime kirikus ühe abielupaari briljantpulmi. 60 aastat abielus! ... Ajalooline. Võimas. Aukartust äratav. Ilus. Jumalik. Armastus.
reede, 30. mai 2008
Huvitavaks läheb...
Nonii. Tuleb välja, et mind Pierre'i ikkagi vaja ei lähe. Mis on üldiselt huvitav, kuna sellist muljet tööandjaga vesteldes ei jäänud, ent samas polnud ma ju ka kindel, kas see on SEE koht, kuhu pean minema. Tulebki nüüd välja, et mu palved on selles mõttes vastuse saanud. Tean, et see ei olnud SEE. Mul aga tekib suur küsimus, mis siis on SEE? Aga kuna mul endal on pea väga tühi, siis mul vist ei jää muud üle, kui usaldada. Lapselikult. Järjest enam tuleb see tuttav tunne, kus ma näen, et kõik, mida ma olen püüdnud oma jõuga saavutada, libiseb käest ( ei ole SEE). Ja sealjuures mõistan üha enam, et ma ei peagi omast jõust tegema asju.
"Ma tean, et vastused on teel. Ja mitte kunagi Sa hiljaks ei jää."
"Ma tean, et vastused on teel. Ja mitte kunagi Sa hiljaks ei jää."
kolmapäev, 28. mai 2008
The last one to go!
Ja ongi nii. Tehtud. peaaegu. Oi seda karmi semestrit, mis osutus kõigi aegade kõige õnnistatumaks ja seetõttu kõige kergemaks :)
Teisipäeval on viimane eksam. Ja pärast seda asun kohe asja kallale - lähen Pierre'i proovipäevale. Eks siis näis, kas saab minust neile asja ettekandjana või mitte. Võiks saada minu meelest. Ja kui Jumal ka nii arvab, siis saabki :) Lihtne!
Laupäeval saab jälle Rõugesse minna. Kellu ja Kiisu vanemad saavad saja-aastaseks...
Kokku, muidugi :D
Hetkel absoluutne tipp on "Põgenemine Jumala juurde". Taas kord üks raamat, mis on liiga hea, et olla tõsi. Loe! Isegi, kui Sa pole kristlane! :)
Teisipäeval on viimane eksam. Ja pärast seda asun kohe asja kallale - lähen Pierre'i proovipäevale. Eks siis näis, kas saab minust neile asja ettekandjana või mitte. Võiks saada minu meelest. Ja kui Jumal ka nii arvab, siis saabki :) Lihtne!
Laupäeval saab jälle Rõugesse minna. Kellu ja Kiisu vanemad saavad saja-aastaseks...
Kokku, muidugi :D
Hetkel absoluutne tipp on "Põgenemine Jumala juurde". Taas kord üks raamat, mis on liiga hea, et olla tõsi. Loe! Isegi, kui Sa pole kristlane! :)
esmaspäev, 26. mai 2008
And only 2 to go!!!
Lõpp on lähedal! Jeppijee! Kõige hullem on möödas :) Ainult kaks eksamit veel ja siis on VABADUS! Või noh.. siiski mitte nii väga, sest keegi peab ju tööd ka tegema :P
Uskumatu, et juuni on juba peaaegu käes! Ja ma käisin mõni päev tagasi veel suusajopega... Kui kalendrisse ei vaataks, siis küll mai lõppu ei pakuks juba.
Ma ei viitsi täna rohkem kirjutada. Ma olen tühjaks imetud 9 lehekülje dogmaatika esseede kirjutamise poolt. Just saatsin ära need. Nüüd ma natuke aega loomingulise kirjutamisega ei tegeleks. Tänan.
Homme ja neljapäeval lähen lapsi hoidma :) Vot see on tosi kiva ;)
Millal küll Saaremaale saan? En tiedä. (Mul on igatahes eeldused olemas, et kunagi soome keele õpetajaks saada :D)
Ok. Hetkel kõik. Keda mu elu rohkem huvitab, see helistagu, aga ma ei garanteeri, et ma kõigile küsimustele vastan. Sest võib-olla ma ei taha ja võib-olla ma ei viitsi vastata.
Jumal teiega!
Uskumatu, et juuni on juba peaaegu käes! Ja ma käisin mõni päev tagasi veel suusajopega... Kui kalendrisse ei vaataks, siis küll mai lõppu ei pakuks juba.
Ma ei viitsi täna rohkem kirjutada. Ma olen tühjaks imetud 9 lehekülje dogmaatika esseede kirjutamise poolt. Just saatsin ära need. Nüüd ma natuke aega loomingulise kirjutamisega ei tegeleks. Tänan.
Homme ja neljapäeval lähen lapsi hoidma :) Vot see on tosi kiva ;)
Millal küll Saaremaale saan? En tiedä. (Mul on igatahes eeldused olemas, et kunagi soome keele õpetajaks saada :D)
Ok. Hetkel kõik. Keda mu elu rohkem huvitab, see helistagu, aga ma ei garanteeri, et ma kõigile küsimustele vastan. Sest võib-olla ma ei taha ja võib-olla ma ei viitsi vastata.
Jumal teiega!
neljapäev, 15. mai 2008
Only 4 to go!
Nüüd on see koht, kust edasi on veel neli eksamit. Ainult neli! Mõistate milline kergendus? See tähendab ju, et 8 on juba tehtud! Ja see aeg on olnud eriliselt õnnistatud! Pole üldse sellist tunnet, et on sess. Lihtsalt lähed teed ekami ära - annad oma parima - ja jääd tulemust ootama. Siiani on need olnud ainult kas suurepärased või väga head ;) (Räägin muidugi selle semestri hinnetest :P) Eks ühes targas raamatuski öelda, et tuleb loota Issanda peale, küll Tema toimetab kõik hästi. Ja nii ongi - seal, kus inimlikust tarkusest enam ei piisa, tuleb Tema appi :) Aitäh!
Nii hea on tulla koju ja mitte kedagi eest leida. Eriti, kui Jumalale on nii palju öelda. Siis on selleks suurepärane võimalus. Keegi olevat kunagi öelnud targad sõnad: "Jumalal on kõik olemas. Ainus, mida me saame ise Talle juurde anda, on meie ülistus ja tänu." Seda ootab Jumal meilt. Muud Ta ei vaja. Sest Tal on kõik olemas. Ja seda kõike tahab Ta jagada meiega.
"Kui kallis on Su heldus, Jumal!"
Ootan nädalavahetust... ;)
Nii hea on tulla koju ja mitte kedagi eest leida. Eriti, kui Jumalale on nii palju öelda. Siis on selleks suurepärane võimalus. Keegi olevat kunagi öelnud targad sõnad: "Jumalal on kõik olemas. Ainus, mida me saame ise Talle juurde anda, on meie ülistus ja tänu." Seda ootab Jumal meilt. Muud Ta ei vaja. Sest Tal on kõik olemas. Ja seda kõike tahab Ta jagada meiega.
"Kui kallis on Su heldus, Jumal!"
Ootan nädalavahetust... ;)
esmaspäev, 12. mai 2008
6 to go!
Ja homsest 5 ja neljapäevast kõigest 4! Ja siis kunagi tuleb see aeg, mil saabub vabadus eksamitest! :)
Mõned märksõnad möödunud nädalavahetusest: sõbrad, filmid, greip ja apelsinid, metsmaasika tee, muusika, päike, ülistus ja palve, üksinda kodus, kirik, emadepäev, lõunasöök, üllatus, ilu, vesi, soojus, Jumal, ime, jäätis, linnupesa, konnad, mets, linnulaul, vaikus, hea tuju, lillelõhn, toomingad, rahu, rõõm, headus, armastus, elektriistmed :D, hilisõhtu.
Palju on veel tulemas.
"Sest Sinu juures on eluallikas, Sinu valguses me näeme valgust"
Mõned märksõnad möödunud nädalavahetusest: sõbrad, filmid, greip ja apelsinid, metsmaasika tee, muusika, päike, ülistus ja palve, üksinda kodus, kirik, emadepäev, lõunasöök, üllatus, ilu, vesi, soojus, Jumal, ime, jäätis, linnupesa, konnad, mets, linnulaul, vaikus, hea tuju, lillelõhn, toomingad, rahu, rõõm, headus, armastus, elektriistmed :D, hilisõhtu.
Palju on veel tulemas.
"Sest Sinu juures on eluallikas, Sinu valguses me näeme valgust"
neljapäev, 8. mai 2008
pühapäev, 4. mai 2008
Kevad
Raske on õppida kui kevad on igal pool. Oleks nii, et ta oleks ainult õhus, saaks vast keskenduda, aga kuna ta on mõtetes ja südames ka, siis on olukord keeruline. Aga veel 8 on minna. Ainult kaheksa.... Ja siis kuus... ja siis neli... siis veel vähem kuni lõpuks on kõik. Kõik eksamid tehtud. Oh, tuleks see aeg juba rutem! Siis saaks hingata vabadust. Ja teha seda, mida ise kõige rohkem tahan. Olla ja käia seal, kuhu süda kutsub. Mõelda ja unistada sellest, mis on hea. Lihtsalt olla. Ja vaadata. Ja nautida. Elada.
laupäev, 3. mai 2008
Appi...
... Orkutis saab pilte kommenteerida!!! :S
Kunagi ma kustutasin oma rate konto... ja kolisin orkutisse.... nüüd kaalun ka sellest loobumist. Ja ega muud head sealt teada ei saagi kui sünnipäevasid ja seda, kes kellega käib. Mis iseenesest ongi põnev, kuid... kui elus on natuke muid väärtusi... siis äkki on tegu taas asjaga, mis võtab mult aega, imeb mu seesmiselt tühjaks ja mõjub õppetulemustele. (Päriselt ka! Kui arvutis midagi õppida või tähtsat toimetada, siis ikka tuleb vahel meelde, et peab orkutist midagi järele vaatama ning kui seda teha, siis vaatad, et oh see ja oh teine asi ja nii ta läheb... aeg sureb.)
Kuid hetkel veel midagi ette ei võta. Nagunii ma seal eriti aktiivne ei ole, seega suuremat ohtu see ka ei kujuta praegu.
Tulin täna üksinda Põltsamaalt tagasi. Hääletades. No täitsa huvitav! :D Kõigepealt läksin tee äärde, mõtetes igasugu kujutlused selles, mis kõik juhtuda võib, ning väike hirm, et äkki... Teisalt aga teadsin, et mul ei ole nagunii teist võimalust ja et sama suure tõesnäosusega võib sõit väga õnnistatud olla ning mine tea, võib-olla saan kellelegi kasulikki olla.
Üks mees võttis peale. Rääkis pikalt-laialt oma elust ja tegemistest, vahepeal küsis minu kohta ka. Olime juba u 10 km Tartust, kui jutt sellele läks, et mis ma siis õpin kah. Vastasin. Noja kui ütled, et "usuteadust", siis on kohe järgmine teema olemas :D Ja rääkisimegi. Usust. Tema rääkis usust kui äriideest, mina kui millesti isiklikust. Juttu jätkus kohe kauemaks. Lausa nii kauaks, et jutu vahele torgati lause "Ma viin Su sinna Annelinna ära." Viiski. Tore oli ühe tavalise inimese elust kuulda, mõned mõtted öelda ning talle südamest head soovida :)
A, üks asi ajab mind kohe väga närvi siin Tartu tänavapildis. Need on Tele2 traadita interneti reklaamid, mis kujutavad Kaarsilda ja kuhu on suurelt kirjutatud "Pane taha!" või "Pane, kus tahad!". Noja minikirjas on juures siis mingi täiendav info, pisikene. Andke andeks! Kas ma tohib, ma ärritun!? Ma isegi ei kommenteeri seda rohkem. See on lihtsalt haige. Punkt.
Kui nüüd pilk taas toredatele asjadele suunata, siis vaatan, et täitsa tore on jah. Järgmisel nädalal saan jälle kaks eksamit kaelast ära. Siiani on nendega väga hästi läinud. Saksa keele suulisele läksin enda teadmata tund aega varem kohale.. :D Aga kõik klappis! Kui ma selle "vea" keset eksamit järsku avastasin, hakkasin lausa naerma. On see siis võimalik, et lähed südamerahuga tund varem eksamile, omal pooled tekstid läbi vaatamata, ja arvad, et oled olukorra peremees? :D Õnneks teadis keegi, et mul polegi rohkem aega vaja :) "Juhuslikult" tõmbasin loosiga endale kõige lihtsama teksti... Lõpetasin ikka samal, ajal nagu ma plaanisin. A sain ka muuseas... :P
Karin tuli koju :)
Ma nüüd lähen küsin, mis tal põnevat rääkida on :)
Õnnistusi!
Kunagi ma kustutasin oma rate konto... ja kolisin orkutisse.... nüüd kaalun ka sellest loobumist. Ja ega muud head sealt teada ei saagi kui sünnipäevasid ja seda, kes kellega käib. Mis iseenesest ongi põnev, kuid... kui elus on natuke muid väärtusi... siis äkki on tegu taas asjaga, mis võtab mult aega, imeb mu seesmiselt tühjaks ja mõjub õppetulemustele. (Päriselt ka! Kui arvutis midagi õppida või tähtsat toimetada, siis ikka tuleb vahel meelde, et peab orkutist midagi järele vaatama ning kui seda teha, siis vaatad, et oh see ja oh teine asi ja nii ta läheb... aeg sureb.)
Kuid hetkel veel midagi ette ei võta. Nagunii ma seal eriti aktiivne ei ole, seega suuremat ohtu see ka ei kujuta praegu.
Tulin täna üksinda Põltsamaalt tagasi. Hääletades. No täitsa huvitav! :D Kõigepealt läksin tee äärde, mõtetes igasugu kujutlused selles, mis kõik juhtuda võib, ning väike hirm, et äkki... Teisalt aga teadsin, et mul ei ole nagunii teist võimalust ja et sama suure tõesnäosusega võib sõit väga õnnistatud olla ning mine tea, võib-olla saan kellelegi kasulikki olla.
Üks mees võttis peale. Rääkis pikalt-laialt oma elust ja tegemistest, vahepeal küsis minu kohta ka. Olime juba u 10 km Tartust, kui jutt sellele läks, et mis ma siis õpin kah. Vastasin. Noja kui ütled, et "usuteadust", siis on kohe järgmine teema olemas :D Ja rääkisimegi. Usust. Tema rääkis usust kui äriideest, mina kui millesti isiklikust. Juttu jätkus kohe kauemaks. Lausa nii kauaks, et jutu vahele torgati lause "Ma viin Su sinna Annelinna ära." Viiski. Tore oli ühe tavalise inimese elust kuulda, mõned mõtted öelda ning talle südamest head soovida :)
A, üks asi ajab mind kohe väga närvi siin Tartu tänavapildis. Need on Tele2 traadita interneti reklaamid, mis kujutavad Kaarsilda ja kuhu on suurelt kirjutatud "Pane taha!" või "Pane, kus tahad!". Noja minikirjas on juures siis mingi täiendav info, pisikene. Andke andeks! Kas ma tohib, ma ärritun!? Ma isegi ei kommenteeri seda rohkem. See on lihtsalt haige. Punkt.
Kui nüüd pilk taas toredatele asjadele suunata, siis vaatan, et täitsa tore on jah. Järgmisel nädalal saan jälle kaks eksamit kaelast ära. Siiani on nendega väga hästi läinud. Saksa keele suulisele läksin enda teadmata tund aega varem kohale.. :D Aga kõik klappis! Kui ma selle "vea" keset eksamit järsku avastasin, hakkasin lausa naerma. On see siis võimalik, et lähed südamerahuga tund varem eksamile, omal pooled tekstid läbi vaatamata, ja arvad, et oled olukorra peremees? :D Õnneks teadis keegi, et mul polegi rohkem aega vaja :) "Juhuslikult" tõmbasin loosiga endale kõige lihtsama teksti... Lõpetasin ikka samal, ajal nagu ma plaanisin. A sain ka muuseas... :P
Karin tuli koju :)
Ma nüüd lähen küsin, mis tal põnevat rääkida on :)
Õnnistusi!
teisipäev, 22. aprill 2008
Elust
Vanaema sai täna 70 aastaseks. Palju õnnistusi uueks kümnendiks! :)
Ja mul oli esimene eksam sellel semestril. Ning nüüdsest on poolteist kuud karmi õppimist ehk 12 eksamit, mis vaja sooritada. Aga kui südames on rahu ja rõõm, siis pole see midagi hullu :) 11 to go.
Muide, minge metsa. Tõsiselt. Kuulake linnulaulu ja hingake ÕHKU. Hapnikku. Mina eile käisin. Nii hea oli :)
Ma armastan oma sõpru. Nad on tõesti parimad, keda annab ette kujutada. Nad on hindamatu kingitus Jumalalt. Aitäh!
Nädalavahetus oli imetore! Käisin oma kallil pinginaabril ka külas.
Leelo laagrite ajal on jama asi see, et kirikusse ei saa, kuid sel korral sain suurepärase üllatuse osaliseks - igatsus kirikusse minna oli nii suur, et sain võimaluse minna laupäeva õhtul Olevistesse ülistusansambli proovi kuulama. Ja kohtusin kojaülema endagagi :) Ta on õnneks alati kohal, kui Temaga soovitakse kohtuda ;)
Ning mida veel tasuks ütelda mu elu kohta? Eks ikka seda, et Jumal on võimas! :)
Ja mul oli esimene eksam sellel semestril. Ning nüüdsest on poolteist kuud karmi õppimist ehk 12 eksamit, mis vaja sooritada. Aga kui südames on rahu ja rõõm, siis pole see midagi hullu :) 11 to go.
Muide, minge metsa. Tõsiselt. Kuulake linnulaulu ja hingake ÕHKU. Hapnikku. Mina eile käisin. Nii hea oli :)
Ma armastan oma sõpru. Nad on tõesti parimad, keda annab ette kujutada. Nad on hindamatu kingitus Jumalalt. Aitäh!
Nädalavahetus oli imetore! Käisin oma kallil pinginaabril ka külas.
Leelo laagrite ajal on jama asi see, et kirikusse ei saa, kuid sel korral sain suurepärase üllatuse osaliseks - igatsus kirikusse minna oli nii suur, et sain võimaluse minna laupäeva õhtul Olevistesse ülistusansambli proovi kuulama. Ja kohtusin kojaülema endagagi :) Ta on õnneks alati kohal, kui Temaga soovitakse kohtuda ;)
Ning mida veel tasuks ütelda mu elu kohta? Eks ikka seda, et Jumal on võimas! :)
teisipäev, 15. aprill 2008
Kodutute reaalsus
Seda "filmiklippi" nägi päriselus pealt mu teine psühholoogist ja sealhulgas ka rahvaluule kogujast korterinaaber. Lugu pärit tema blogist
Neli kodutut olid end turu juurde sisse seadnud. Üks neist palus möödujatelt raha. Temale lähenes viieliikmeline seltskond, kelle suust kõlas abipalve peale läbisegi: "Vabandust! Kahjuks ei ole praegu sularaha." Üks mehehakatis nende hulgast oli aga veidi sõnakam ja häälekam: "Jätke rahule inimesed, n****i! Minge tööle!" Seepeale ütles kodutu ainult: "Jälle üks tark..."
Olen sageli tähele pannud, et kipume teiste inimeste kohta liiga kiirelt otuseid tegema. Meil on selgelt ebapiisav infohulk objektiivsete järelduste tegemiseks, aga me üritame neid sellest hoolimata teha. Kui ebaratsionaalne!
Mitte kunagi, ma kordan, MITTE KUNAGI ei tohi teha järeldusi teise inimese kohta, kui Sa teda ei tunne ega tea midagi tema taustast, veel vähem sellest, mis temaga näiteks pool tundi tagasi juhtus!
Sest küllap leidub tema elus piisavalt põhjusi selleks, et olla seal, kus ta on, või käituda nii, nagu ta parasjagu käitub. Sina ei ela tema elu ja Sa ei tea põhjuseid. Sa oled lihtsalt üks inimene teiste samasuguste hulgast. Ja väga vabalt võib keegi teha Sinu kohta täpselt samamoodi ennatlikke ja valesid otsuseid. Ära pea end teistest targemaks või paremaks, sest see on parim viis enda lolliks tegemiseks.
"Ja ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Andke andeks, siis antakse ka teile andeks. Andke, siis antakse ka teile; hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile." (Lk 6:37-38)
Aamen.
Neli kodutut olid end turu juurde sisse seadnud. Üks neist palus möödujatelt raha. Temale lähenes viieliikmeline seltskond, kelle suust kõlas abipalve peale läbisegi: "Vabandust! Kahjuks ei ole praegu sularaha." Üks mehehakatis nende hulgast oli aga veidi sõnakam ja häälekam: "Jätke rahule inimesed, n****i! Minge tööle!" Seepeale ütles kodutu ainult: "Jälle üks tark..."
Olen sageli tähele pannud, et kipume teiste inimeste kohta liiga kiirelt otuseid tegema. Meil on selgelt ebapiisav infohulk objektiivsete järelduste tegemiseks, aga me üritame neid sellest hoolimata teha. Kui ebaratsionaalne!
Mitte kunagi, ma kordan, MITTE KUNAGI ei tohi teha järeldusi teise inimese kohta, kui Sa teda ei tunne ega tea midagi tema taustast, veel vähem sellest, mis temaga näiteks pool tundi tagasi juhtus!
Sest küllap leidub tema elus piisavalt põhjusi selleks, et olla seal, kus ta on, või käituda nii, nagu ta parasjagu käitub. Sina ei ela tema elu ja Sa ei tea põhjuseid. Sa oled lihtsalt üks inimene teiste samasuguste hulgast. Ja väga vabalt võib keegi teha Sinu kohta täpselt samamoodi ennatlikke ja valesid otsuseid. Ära pea end teistest targemaks või paremaks, sest see on parim viis enda lolliks tegemiseks.
"Ja ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Andke andeks, siis antakse ka teile andeks. Andke, siis antakse ka teile; hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile." (Lk 6:37-38)
Aamen.
Kodutute huumor
Alljärgnev on minu kõrvu jõudnud mu ustava rahvaluule kogujast korterinaabri suust :D Tõestisündinud lugu!
Üks kodutu tahab poest õlut osta ja kraabib taskutest sente kokku, et summat täis saada. Nähes, et teised tema järele ootavad, lausub ta selgituseks: "Mul on kolm suvilat ja Ferrari, aga mul lihtsalt ei ole praegu sularaha."
Vot nii tuleb elusse suhtuda ;)
Üks kodutu tahab poest õlut osta ja kraabib taskutest sente kokku, et summat täis saada. Nähes, et teised tema järele ootavad, lausub ta selgituseks: "Mul on kolm suvilat ja Ferrari, aga mul lihtsalt ei ole praegu sularaha."
Vot nii tuleb elusse suhtuda ;)
esmaspäev, 7. aprill 2008
Koolitükkide asemel...
... kirjutan hoopis blogi sissekannet. Nojah. Kui asjad viimasele minutile jätta siis ongi nii, et sellel viimasel minutil tuleb kange tahtmine miskit muud teha vahepeal ja edasilükkamatuid asju veelgi edasi lükata. Nii ta käib. Tere tulemast tudengimaailma ;)
Aga mul on täna selline tuju, et võiks lihtsalt kirjutada igasugu asju kokku ja nendega mitte midagi mõelda. Ning olen täiesti kindel, et just siis leiaksid inimesed mu jutust sügavama mõtte kui iial enne. Sest mida filosoofilisemalt (mõnel juhul võrdub lihtsalt targutamisega) ja veendunumalt mõttetuid lauseid ritta seada, seda suurem eluline mõte nende taga on, eksju?
Ja võiskin siitki arendada arutleva jada mõttetute või mõttekate lausete olemasolu kohta. Aga kuna see on see, millest ma räägin, siis ma seda ei tee. (Viimane oli nüüd küll üks hea näide!)
Miks mul selline tuju on? Heh :) Mina ei tea! Muide, seda tuju võib olla mitmel juhul: üldise kurvameelse meeleolukorral või muretuse tunde korral, millega kaasneb üldine hea meeleolu (või on see hoopis vastupidi??). Täna, mulle tundub, et on üldise hea meeleolu ja muretseva muretuse kord :D
Nojah. See võib ka olla, et lihtsalt ei viitsi saksa keele juttu kirjutada.
Kusjuures üks asi, mida siin bloggeris igatsen, on msn-i smailid :)
Aga elu on ikka ilus küll, kui oskad vaadata ja näha.
Aga mul on täna selline tuju, et võiks lihtsalt kirjutada igasugu asju kokku ja nendega mitte midagi mõelda. Ning olen täiesti kindel, et just siis leiaksid inimesed mu jutust sügavama mõtte kui iial enne. Sest mida filosoofilisemalt (mõnel juhul võrdub lihtsalt targutamisega) ja veendunumalt mõttetuid lauseid ritta seada, seda suurem eluline mõte nende taga on, eksju?
Ja võiskin siitki arendada arutleva jada mõttetute või mõttekate lausete olemasolu kohta. Aga kuna see on see, millest ma räägin, siis ma seda ei tee. (Viimane oli nüüd küll üks hea näide!)
Miks mul selline tuju on? Heh :) Mina ei tea! Muide, seda tuju võib olla mitmel juhul: üldise kurvameelse meeleolukorral või muretuse tunde korral, millega kaasneb üldine hea meeleolu (või on see hoopis vastupidi??). Täna, mulle tundub, et on üldise hea meeleolu ja muretseva muretuse kord :D
Nojah. See võib ka olla, et lihtsalt ei viitsi saksa keele juttu kirjutada.
Kusjuures üks asi, mida siin bloggeris igatsen, on msn-i smailid :)
Aga elu on ikka ilus küll, kui oskad vaadata ja näha.
pühapäev, 30. märts 2008
laupäev, 22. märts 2008
Tänasest uus slideshow!
Kõrvalolev slideshow presenteerib minu õe - Liis Teesalu - töid ja loomingut. See on vaid väike osa sellest, ent usun, et näitab päris hästi, millisest tasemest me räägime... Ta ei ole ühtegi pilti kopeerinud. Kõik on ise joonistatud.
Vot selline õde on mul.
Vot selline õde on mul.
"Juhuslik" kohtumine
Huvitav päev oli eile. Käisin Leelo kooriga Pärnus kontserti andmas ja pärast seda tahtsin Saaremaale sõita, et üle saja aja taas koju minna. Kõik plaanitu sai küll tehtud, ent tee lõpptulemuseni oli vägagi teistsugune kui olin ette kujutanud.
Plaanisin õhtul pärast kontserti Pärnust Tartu-Kuressaare bussi peale minna. Õnneks taipasin juba hommikul, et see üritus ei pruugi mul õnnestuda, sest täis bussi peale vahepealsetest peatustest enam kedagi peale ei võeta... Tegin kiired ümberarvestused ja rihtisin mingi maaliini bussi peale, mis mind Virtsu viiks, et siis sealt jalgsi praami peale saaksin. Üsna varsti tuli mul taas oma plaane muuta, sest avanes võimalus ühe koorikaaslase autoga Muhu pealinna Liivale saada. Juba autos olles tegin kava veelkord ringi, sest järjekord praamile oli liiga pikk, et seal koos heade inimestega ootama hakata. Otsustasin ise õnne proovida ja autorivi lõpust umbes 500 m kassani joosta, et kolme minuti pärast väljuma pidanud praamile jõuda. (Selle praami peal pidi olema Tallinna buss, millega oleksin siis Kuivastust edasi Saaremaale saanud).
On vist siililegi selge, et aeg, mille jooksul mul see vahemaa tuli läbida (mitte tühjade kätega!) ja veel piletki ära osta, oli liiga lühike. No aga mind see ei heidutanud. Kui nägin, et praamil on luugid veel avatud ja pealelaadimine alles käib, siis võtsin asja rahulikumalt. Ja ma jõudsingi sellele praamile...
... või õigemini ühele teisele, sest bussi, millele tahtsin jõuda, selle praami peal küll ei olnud. Ja et see buss seal olemas pidi olema, oli kindel. Kuid praamid olid vahepeal otsustanud vabagraafiku alusel sõitma hakata... Niisiis. Olin küll praami peal, aga Kuivastust edasi poleks mul millegagi minna olnud. Enne kui omaenda pead kasutama hakkasin, helistasin isale, kes mulle üsnagi loogilise lahenduse andis - mul tuli minna mingi auto peale, mis Kuressaarde sõidab ning mind siis vahepeal maha paneks. Ok. Selge. Võtsin selle plaani ja asusin vaimu valmistama.
Korraga märkasin natuke eemal laevakoridoris tuttavat nägu. See oli Iti - mu keskkooliaegne kallis pinginaaber, kellega vahepeal eriti suhelnud polnud. Teadsin, et see on mu võimalus. Nii selleks, et Itiga rääkida ja küsida, kuidas tal läinud on, kui ka selleks, et kodule lähemale saada. (Telefonis oli ta mul ikka veel nime all "Iti kallis :)" :P) Helistasin ja küsisin igaks juhuks kas ta ikka on praami peal. Jaa! Ning autoga ja sõitmas just sinna, kuhu vaja ;)
Olin Itit nähes nii õnnelik, et raske oli oma emotsioone ohjeldada. Tema muidugi ei tundunud maha jäävat :D Lihtsalt nii hea oli temaga jälle rääkida silmast silma. Pärast lõpetamist 2006. aastal ei olnud mul seda võimalust olnud... Ja tore oli tõdeda, et tegemist on täpselt sama Itiga, kellega koolis ühes pingis istusin :)
Ja ma jõudsingi koju. Palju põnevamal viisil kui olin iial osanud oodata.
P.S. Kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma "juhustesse" suhtun ;)
Plaanisin õhtul pärast kontserti Pärnust Tartu-Kuressaare bussi peale minna. Õnneks taipasin juba hommikul, et see üritus ei pruugi mul õnnestuda, sest täis bussi peale vahepealsetest peatustest enam kedagi peale ei võeta... Tegin kiired ümberarvestused ja rihtisin mingi maaliini bussi peale, mis mind Virtsu viiks, et siis sealt jalgsi praami peale saaksin. Üsna varsti tuli mul taas oma plaane muuta, sest avanes võimalus ühe koorikaaslase autoga Muhu pealinna Liivale saada. Juba autos olles tegin kava veelkord ringi, sest järjekord praamile oli liiga pikk, et seal koos heade inimestega ootama hakata. Otsustasin ise õnne proovida ja autorivi lõpust umbes 500 m kassani joosta, et kolme minuti pärast väljuma pidanud praamile jõuda. (Selle praami peal pidi olema Tallinna buss, millega oleksin siis Kuivastust edasi Saaremaale saanud).
On vist siililegi selge, et aeg, mille jooksul mul see vahemaa tuli läbida (mitte tühjade kätega!) ja veel piletki ära osta, oli liiga lühike. No aga mind see ei heidutanud. Kui nägin, et praamil on luugid veel avatud ja pealelaadimine alles käib, siis võtsin asja rahulikumalt. Ja ma jõudsingi sellele praamile...
... või õigemini ühele teisele, sest bussi, millele tahtsin jõuda, selle praami peal küll ei olnud. Ja et see buss seal olemas pidi olema, oli kindel. Kuid praamid olid vahepeal otsustanud vabagraafiku alusel sõitma hakata... Niisiis. Olin küll praami peal, aga Kuivastust edasi poleks mul millegagi minna olnud. Enne kui omaenda pead kasutama hakkasin, helistasin isale, kes mulle üsnagi loogilise lahenduse andis - mul tuli minna mingi auto peale, mis Kuressaarde sõidab ning mind siis vahepeal maha paneks. Ok. Selge. Võtsin selle plaani ja asusin vaimu valmistama.
Korraga märkasin natuke eemal laevakoridoris tuttavat nägu. See oli Iti - mu keskkooliaegne kallis pinginaaber, kellega vahepeal eriti suhelnud polnud. Teadsin, et see on mu võimalus. Nii selleks, et Itiga rääkida ja küsida, kuidas tal läinud on, kui ka selleks, et kodule lähemale saada. (Telefonis oli ta mul ikka veel nime all "Iti kallis :)" :P) Helistasin ja küsisin igaks juhuks kas ta ikka on praami peal. Jaa! Ning autoga ja sõitmas just sinna, kuhu vaja ;)
Olin Itit nähes nii õnnelik, et raske oli oma emotsioone ohjeldada. Tema muidugi ei tundunud maha jäävat :D Lihtsalt nii hea oli temaga jälle rääkida silmast silma. Pärast lõpetamist 2006. aastal ei olnud mul seda võimalust olnud... Ja tore oli tõdeda, et tegemist on täpselt sama Itiga, kellega koolis ühes pingis istusin :)
Ja ma jõudsingi koju. Palju põnevamal viisil kui olin iial osanud oodata.
P.S. Kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma "juhustesse" suhtun ;)
laupäev, 9. veebruar 2008
Puhkuse viimased päevad
Ja ongi juba veebruar (ja seegi varsti läbi) ning kool on ähvardavalt lähedal, puuteulatuses. Vaatan jaanuarile tagasi ja mõtlen, et mida ma siis selle kuu aja jooksul õieti tegin. Hmm... HMM... See on ikka hämmastav, kui kiiresti aeg käest kaob, ilma et oleksid midagi erilist ette võtnud.
Tajusin olukorra tõsidust eriti teravalt möödunud nädalavahetusel ja otsustasin päästa veel, mis päästa annab. Kuna olin tol hetkel parasjagu Rõuges (ja seal ümbruskonnas), siis ahvatlevana tundus võimalus jääda oma puhkuse lõppu sinna veetma. Üks kord talve (TALVE!? :S) jooksul peab ikka suusatamas ka käima ju :) Mõeldud, tehtud. Rõuges veedetud ajast kujunes parim puhkus. Loodus, lumi, head inimesed, Jumal, muusika ja õhk. Kindlasti paljut veel, mida hetkel ei mäleta nimetada. Mitte ühtegi kohustust. Vabadus.
Venitasin seda aega nii pikaks kui andis. Kokkuvõttes olin Kaskede perel külas siis laupäeva õhtust kolmapäeva pärastlõunani. Ja see oli kvaliteetaeg.
Kindlasti tekib küsimus (ja mul endalgi tekkis see), et miks ma siis ometi Saaremaale (koju) ei läinud, kuhu väikevend (no ja ma arvan, et teisedki :P) mind väga ootab. Siin on vastus üsna ühene: tasuta sõite ei tehta.
Lisaks muudele põnevatele asjadele jäi selle puhkuse teeneteks ka kitarrimängu õppimise võimalus. Ning ehkki mu esialgne plaan oli harjutada Karini vastostetud kitarril, siis tundub, et Jumal arvas teisiti :) Ma sain täitsa priilt endale kitarri, mis Kerlil kodus kasutult seisis ning omanikku ootas. Ja nüüd ma siis vaikselt tinistan. :) Eks mulle osaks langenud õnnistus kohustab mind ka asja tõsisemalt võtma ning annab rohkem tahet. Aitäh! :)
Ahjaa. Lume koha pealt jäi mul mainimata, et hoolimata Eestis valitsevast üldisest lumepuudusest, on Haanja ja Rõuge kandis lumi siiski maas ja seda kohe nii palju, et saab vabalt suusatada ;) Haanja küngastel tegin muuhulgas ka avastuse, et saarlasest suusataja ei pruugi Lõuna-Eesti maastikul läbi lüüa :P
Väikse varba lood
Imelik juhtum leidis aset viis minutit pärast kojujõudmist kolmapäeval. Kööki minnes lõin oma varba päris tugevasti moosikasti vastu ära. No valus oli, aga ma ei teinud sellest suuremat välja - ennegi ju varbaid ära löödud ja ellu jäädud.
Kuid sel korral valu üle ei läinud. Mõtlesin, et mis siis ikka. Ei saanud sellele palju tähelepanu pöörata, kuna tuli kirikusse minna. Veidi valus oli astuda, aga noh, elasin üle.
Kui õhtul hilja koju tulin ja pilgu varbale heitsin, leidsin eest värvilise üllatuse. Minu parema jala väike varvas oli üles paistetanud ja verevalumitega kaetud. Mingi sinine ala oli ka jalalaba peal. Ega ma korralikult käia ei saanudki koju tulles. Aga et nii hull on, seda ma ei arvanud.
Kont oli terve, selles olin ma, lähtudes oma võhiklikest teadmistest meditsiinis, üsna kindel.
Kirjuvarvas olen tänase päevani, aga valu on päris olematuseni taandunud. Õnneks. Kuid mind ikka paneb üllatuma asjaolu, et koduste vahenditega on väga lihtne end vigaseks teha/lüüa/peksta.... :S Mingit turvalisust ei ole ju. Lööd lihtsalt väikse varba ära ja ongi korras. Ma ei tea, kust ma selle jõu küll võtsin. Heast tujust vist :D. Igatahes hilisemal uurimisel selgus, et papist moosikast on tegelikult vägagi pehme ning üha uskumatumaks muutus minu väikse varba olukord. Imelik. Aga noh. Nalja sai vähemalt :D
Suvel...
... on kiire. Juuli kaks esimest nädalat veedan ameeriklastega. Meie koguduse juurde tuleb umbes kümneliikmeline misjonitiim Ameerikast ning mul tuleb neid siis kogu nende siinviibimise aja kantseldada :D Töö selles vallas aga juba käib, kuna suurem osa oragniseerimisest tuleb ära teha juba järgnevate nädalate jooksul. Juuli algusesse jääb siis nendega füüsiliselt kaasas käimine (mis omakorda tähendab kolmest laagrist osavõttu ja sinna vahele jäävate päevade sisustamist).
Juuli on otsast lõpuni täidetud laagritega. Neid tuleb nii korraldada kui ka läbi viia ning õnneks on ka mõned, kuhu saan lihtsalt "tarbijana" minna. Augusti suhtes on mul ka kahtlane tunne, et kisub kiireks. Kuu algusesse, muide, on planeeritud pulmad ;) Ei, mitte minu omad :D
Loomulikult oli mul plaan suvel tööle minna, aga mida enam ma sellele mõtlen, seda võimatumana see tundub. Kuid miskit pean selles suhtes siiski ette võtma. Muidu läheb asi karmiks. Veel karmimaks.
Aga nüüd ma küll lõpetan. Ehkki rääkida võiks veel paljust, sest kirja sai õigupoolest ainult killuke, ent loodan, et mingi ülevaate see annab.
Palju Jumala õnnistusi!
Mari Kirjuvarvas
esmaspäev, 21. jaanuar 2008
kiirpada mandariini lõhnaga
Olime eile kümme tundi Ellel külas. Läksin hommikul poole üheteist ajal kirikusse ja tagasi tulin pool kaskteist õhtul :P Nii juhtub, kui Sul on liiga head sõbrad :)
Seal sõime muide ka kiirpada mandariini lõhnaga. Jah. Just täpselt nii. Kiirpada, milles ei olnud mandariine, ent sellel oli mandariini lõhn, sest Elle sõi samal ajal mandariini :)
Ma olen vaimustunud raamatutest. Ei, mitte igasugustest raamatutest, vaid ainult sellistest, mille kirjutamisel on Tema ise ligi olnud ning mis seetõttu sisaldavad Tõde. Üheks selliseks on ka loomulikult Piibel.
Mõned raamatud avavad uksi. Tarkus on nendest ustest sisse minna.
Armastan Sind, Jumal!
Seal sõime muide ka kiirpada mandariini lõhnaga. Jah. Just täpselt nii. Kiirpada, milles ei olnud mandariine, ent sellel oli mandariini lõhn, sest Elle sõi samal ajal mandariini :)
Ma olen vaimustunud raamatutest. Ei, mitte igasugustest raamatutest, vaid ainult sellistest, mille kirjutamisel on Tema ise ligi olnud ning mis seetõttu sisaldavad Tõde. Üheks selliseks on ka loomulikult Piibel.
Mõned raamatud avavad uksi. Tarkus on nendest ustest sisse minna.
Armastan Sind, Jumal!
teisipäev, 15. jaanuar 2008
Julgus usaldada
Mida vähem ma oman asjade kulgemise üle ise kontrolli, seda rohkem olen ma sunnitud usaldama Teda, kelle käes on alati kogu juhtimine ning kes ei eksi kunagi ega jää kunagi millegagi hiljaks. Tema näeb ja teab, miks asjad on nii, nagu nad on, ja Tema vaateväli on lõpmatult suurem kui minu oma. Tema viib täide oma lubadused siis, kui on õige aeg. Kunagi, mitte kunagi, ei tee Ta seda liiga vara. Kunagi, mitte kunagi, ei jää Ta hiljaks. Tema tahtmine sünnib alati. Ja mitte miski ei juhtu ilma Tema loata.
See kõik on muutumatu. Muutuda saab vaid see, kuidas mina sellesse suhtun ning kuidas mina seda teadmist oma elus rakendan. Mul on võimalus võidelda, olles ette kaotanud, või alistuda ning elada rahus ja õnnistuses. Mida varem ma otsustan alistuda, seda rohkem jääb mul aega nautida kogu head, mis Temal minu elu jaoks on.
Ma pean julgema Teda usaldada kõiges. KÕIGES. Kuigi mulle tundub, et ise tegutsedes teen palju head ja saavutan kiiremini tulemused, pikendaksin ma sellega hoopis oma ooteaega, tehes samal ajal valu nii endale kui teistele. Kui ma oleksin egoist, siis ma ju ei tekitaks endale piinu. Kui ma aga hoolin teistest, siis ma teen kõik võimaliku, et vältida teistele kannatuste valmistamist. Niisiis. Olgu ma kes tahes, ma ei pääse mööda Temast.
Ei ole nii, et poole oma elust olen ma andnud Temale ja teise poole jätnud endale. On kas kõik või mitte midagi. Ja mulle endale ei kuulu nii või teisiti ükski osa mu elust. Mitte ühtegi protsenti. Ma saan oma elu usaldada kas täielikult headesse kätesse või jätta see tervenisti selle valitseda, keda ei huvita minu heaolu. Muud varianti ei ole. Mis on mu valik?
pühapäev, 13. jaanuar 2008
vahel on hea niisama
Tere!
Heh. Käisime Kristliga jooksmas. No enamus maast ikka jooksime, ent lõpus kiskus väga tantsuks ära :) Kuna muusika oli meil kaasas, siis ei saanud ju ometi lasta sellel end mitte mõjutada ;) Ja nii me siis kõndisime, tantsides. Lahe oli. Peaks kordama seda ;) Siit moraal: käige ikka pimedal ajal jooksmas (loe: kõnniteel tantsimas), siis ei ole nii suur tõenäosus, et inimesed teid näevad ja teatavasse asutusse tahavad saata.
"Elu on ikka ilus ka natuke", ütles Kristl kunagi. Mina ütlen: "Elu on ilus!" Ja ta teab seda.
*****
See keegi vist ei tea veel, mis toimub. Arvan, et ta pole aru saanud. Kuigi ta peaks teadma. Ent ega seda polegi alati kerge uskuda. Kui keegi ütleb, et nii on, siis enne sa ikka ei tea, kui teooria pole praktikasse rakendatud. Mina ka vist ei usuks, kui keegi mulle nii ütleks. Liiga hea.
*****
Parimat!
Mari
Heh. Käisime Kristliga jooksmas. No enamus maast ikka jooksime, ent lõpus kiskus väga tantsuks ära :) Kuna muusika oli meil kaasas, siis ei saanud ju ometi lasta sellel end mitte mõjutada ;) Ja nii me siis kõndisime, tantsides. Lahe oli. Peaks kordama seda ;) Siit moraal: käige ikka pimedal ajal jooksmas (loe: kõnniteel tantsimas), siis ei ole nii suur tõenäosus, et inimesed teid näevad ja teatavasse asutusse tahavad saata.
"Elu on ikka ilus ka natuke", ütles Kristl kunagi. Mina ütlen: "Elu on ilus!" Ja ta teab seda.
*****
See keegi vist ei tea veel, mis toimub. Arvan, et ta pole aru saanud. Kuigi ta peaks teadma. Ent ega seda polegi alati kerge uskuda. Kui keegi ütleb, et nii on, siis enne sa ikka ei tea, kui teooria pole praktikasse rakendatud. Mina ka vist ei usuks, kui keegi mulle nii ütleks. Liiga hea.
*****
Parimat!
Mari
laupäev, 12. jaanuar 2008
Palvest
Räägitakse lugu pisikesest poisist, kes vapralt, kuid asjatult püüdis tõsta rasket palki, et puhastada teed, mis viis tema lemmikpeidupaika. Tema isa seisis seal lähedal ja küsis lõpuks, miks ta ei kasuta kogu oma jõudu. Poisike kinnitas isale, et ta pingutab kogu jõust. Isa ütles talle vaikselt, et ta ei kasuta kogu oma jõudu, sest ta pole teda (isa) appi palunud.
Zig Zigler, Ameerika motivatsiooniõpeteja ja kirjanik
Zig Zigler, Ameerika motivatsiooniõpeteja ja kirjanik
teisipäev, 8. jaanuar 2008
21? - Olemas!
Nii. Nüüd on see siis läbi. Sünnipäev oli ära ja veidi vähem kui aasta jagu tuleb uut oodata.
Aga sõbrad on mul armsad ja head! Mu päev jagunes täna neljaks: päeva esimene osa olid üldised õnnesoovid, teine osa õnnesoovid ja action, kolmas osa special, neljas osa endised ja praegused korterikaaslased koos õnnesoovide, actioni ning ootamatu külalisega. Üldisi õnnesoove lisandus siis pärast esimest osa ka teise ja neljandasse ossa vahepaladeks.
Igatahes, suur tänu teile, kellele sain täna oma tähelepanu pühendada! Ilus sünnipäev oli!
P.S. Armastan. Südamest.
P.S. vol 2 It's the people, not the presents. Actually, the people are the present.
Aga sõbrad on mul armsad ja head! Mu päev jagunes täna neljaks: päeva esimene osa olid üldised õnnesoovid, teine osa õnnesoovid ja action, kolmas osa special, neljas osa endised ja praegused korterikaaslased koos õnnesoovide, actioni ning ootamatu külalisega. Üldisi õnnesoove lisandus siis pärast esimest osa ka teise ja neljandasse ossa vahepaladeks.
Igatahes, suur tänu teile, kellele sain täna oma tähelepanu pühendada! Ilus sünnipäev oli!
P.S. Armastan. Südamest.
P.S. vol 2 It's the people, not the presents. Actually, the people are the present.
pühapäev, 6. jaanuar 2008
Head uut aastat!
Ma ei luba, et hakkan alanud aastal siia tihedamalt kirjutama. Kui meelde tuleb, siis kirjutan, kui mitte, siis ei kirjuta ka. Ja muid lubadusi ma ka ei anna, sest muidu võtan endale kohustuse neid täita.
Elan nüüd uues kohas. Tartus küll, aga hoopis teisel pool jõge. Kalda tee 10-82, kui keegi soovib külla tulla. Praegu on segasummasuvila. Hiljem on kiire. Hetkel on ka kiire tegelikult. Ja kuna kogu aeg on kiire, siis polegi vaja külla tulemise pärast muretseda - nagunii ma ei saa teid vastu võtta. Mind kas ei ole kodus või on mul ikka veel või juba jälle kiire. Nagu meil kõigil. Siit saaks teha loogilise järelduse, et keegi ei saagi mulle külla tulla, kuna kõigil on kiire. Tore. Jälle üks probleem vähem.
Sõrmed külmetavad. (Nagu Mardil :D) See muudab trükkimise raskeks. Aga ma olen Eesti naine ja saan hakkama. Nagu alati.
Kristel kuulab oma i-Podiga nii valjusti muusikat, et ma kuulen seda teisest toast ka. Nüüd ta küsib, kas mul on tumedaid riideid, mida pesta. On küll. Ma annan need talle...
Tehtud!
Muide. Ma pean mainima, et Jumal on lahe. Ja kui keegi väidab vastupidist, siis teadku ta, et ma ei nõustu. Pole mõtet vaielda. Nagunii on targad onud juba selgeks teinud, et seda ei saagi tõestada ning üleüldse igasugune kõnelemine Temast on vägagi subjektiivne ja suhteline. Keegi ei saa midagi teada.
Teised targad onud jälle ütlevad, et kõik on võimalik sellele, kes usub.
Ja kolmandad väidavad, et kõik on ise tekkinud ja meie oleme ka ise ja ükskord me enam ei ole üldse mingit moodi - ei ise ega Jumalaga. Sest Teda pole olemas ja kõik luul Temast on muinasjutt, mille ühed on teiste paremaks valitsemiseks välja mõelnud. Well. That's too bad.
Niiet siis uueks aastaks sooviks mõnd head asja: rõõmu, rahu ja armastust.
Aitäh!
Elan nüüd uues kohas. Tartus küll, aga hoopis teisel pool jõge. Kalda tee 10-82, kui keegi soovib külla tulla. Praegu on segasummasuvila. Hiljem on kiire. Hetkel on ka kiire tegelikult. Ja kuna kogu aeg on kiire, siis polegi vaja külla tulemise pärast muretseda - nagunii ma ei saa teid vastu võtta. Mind kas ei ole kodus või on mul ikka veel või juba jälle kiire. Nagu meil kõigil. Siit saaks teha loogilise järelduse, et keegi ei saagi mulle külla tulla, kuna kõigil on kiire. Tore. Jälle üks probleem vähem.
Sõrmed külmetavad. (Nagu Mardil :D) See muudab trükkimise raskeks. Aga ma olen Eesti naine ja saan hakkama. Nagu alati.
Kristel kuulab oma i-Podiga nii valjusti muusikat, et ma kuulen seda teisest toast ka. Nüüd ta küsib, kas mul on tumedaid riideid, mida pesta. On küll. Ma annan need talle...
Tehtud!
Muide. Ma pean mainima, et Jumal on lahe. Ja kui keegi väidab vastupidist, siis teadku ta, et ma ei nõustu. Pole mõtet vaielda. Nagunii on targad onud juba selgeks teinud, et seda ei saagi tõestada ning üleüldse igasugune kõnelemine Temast on vägagi subjektiivne ja suhteline. Keegi ei saa midagi teada.
Teised targad onud jälle ütlevad, et kõik on võimalik sellele, kes usub.
Ja kolmandad väidavad, et kõik on ise tekkinud ja meie oleme ka ise ja ükskord me enam ei ole üldse mingit moodi - ei ise ega Jumalaga. Sest Teda pole olemas ja kõik luul Temast on muinasjutt, mille ühed on teiste paremaks valitsemiseks välja mõelnud. Well. That's too bad.
Niiet siis uueks aastaks sooviks mõnd head asja: rõõmu, rahu ja armastust.
Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)