Vaheaeg

Käes on esimene koolivaheaeg. Niisiis üks etapp õpetajana tööleasumisest läbitud. Üksikasjalikke kirjeldusi sellest värviküllasest ja samas pingelisest ajast tooma ei hakka, ent mõned üldised järeldused siiski.

Esimestel töönädalatel oli tõepoolest tunne, et ilma Jumala abita oleks see mu esimene ja viimane aasta õpetajana. Probleemid, millega koolis tuleb silmitsi seista, näivad mäena, mida paigast liigutada või läbi uuristada on ilmvõimatu. Laste kodune taust ja sellest tulenevad tagajärjed õppimisele ja käitumisele toovad pisarad silma. Järjest lühemaks jääb lapsepõlve nautimise aeg ning väike on nende hulk, kes seda üldse väärtuseks peavad.
Siiski, tänu Issanda abile, olen kogenud ka palju toredat ning näinud, et minust võib isegi praeguses väärtustekriisi ajas ikkagi midagi kasu olla. Kui vaid annan kõik Tema hoolde, kellel on meelevald kogu loodu üle.

Kogen väga teravalt raskusi, mida kaasaegse ühiskonna suundumused koolidele tekitavad. Ka need õpetajad, kes on kümneid aastaid selles ametis töötanud, laiutavad käsi, nähes kogu süsteemi liikumas kolinaga allamäge. Ma ei usu, et tegu on uuendusvaenulikkusega. Pigem arusaamatusega, mis süvendab lõhet otsustajate ja ellurakendajate vahel. Suurimaks mureks osutub aga vundamendi puudumine. Kõikuvale alusele rajatud süsteem, ükskõik kui võimas, on määratud hukule. Seevastu kindlale, muutumatule vundamendile ehitamine tagab vastupidavuse karmidest oludest hoolimata.

Öeldakse, et õpetaja on õpetaja 24/7. Noorele ja algajale õpetajale tähendab see eelkõige kõiksugust ettevalmistust ning õpilaste tööde parandamist. Ma ei liialda, kui ütlen, et Valgas olles töötan kogu selle aja, mil ma parasjagu ei maga. Kergematel juhtudel käib töö lihtsalt mõtetes (näiteks söömise ajal), tõsisemal tööajal aga olen kõigega pühendunud koolile. Uneajast ei ole ma põhimõtteliselt lisa võtnud, kuna vastasel juhul kannataks kogu ülejäänud aja kasutamise kvaliteet.

Vaheaegki pole mitte puhkus, vaid töö muutunud vormis.

Omad järeldused olen saanud teha ka kodus üksinda olemise plusside ja miinuste kohta. Suurima plussina tasub välja tuua vabadus mõelda ja vaikselt olla, millal iganes seda soovin. See justkui viiks lähemale Issandale. Tõsi, mõningatel juhtudel see toimibki sel viisil, ent on ka hetki, mil tunnen, et üksinda palvetamisest ja mõtlemisest jääb väheseks. Seetõttu olen eriliselt hakanud hindama koguduse osadust ja eestpalveid. Niisiis, suurimaks miinuseks pean vähest osadust kaaskristlastega. Seega tuleb mul endal näha rohkem vaeva, et suhelda ja rääkida nendega, kellelt võiksin ka vaimulikku tuge saada. Arvan, et olen sellega endale tõestanud, et pole võimalik olla kristlane ilma koguduseta.

Kas kogu see jutt tundub masendav? Võiks ju öelda: "Mari, oli see siis see Issanda tahtmine, millest suure suuga kuulutasid? Eks saa nüüd hakkama!" Jah, olen siiani täiesti veendunud, et olen õiges kohas õigel ajal ning teen õiget asja, ent mitte kordagi ei ole ma väitnud, et see saab lihtne olema. Kuid mida suuremad on raskused, seda nähtavamaks saab Issanda au. See on uutmoodi õppetükk minu elus. Õpin Jumalaga koos käima ka muutunud oludes ning olukordades, mis inimlikult on ületamatud. Ja siiski ma tean, et see on alles algus.

Üks on see, mida mina oma elus õpin ja millest läbi lähen. Hoopis teine on aga kuulda katsumustest, milles mõni usuõde või -vend parasjagu viibib. Viimasel ajal kuulen öeldavat, et raskemad ajad on veel tulemas. Mitmelt poolt seda kinnitavaid sõnumeid saades hakkab vaikselt kohale jõudma reaalsus, mis siiani veel kauguses terendas. Peitu pugeda ei ole mõtet, vastuhakk oleks samuti rumalus. Üle jääb vaid oodata ja valmistuda, võttes tänasest selle, mida saan, ning kasutades aega targasti.

"Rõõm Issandas on minu tugevus," ütleb Jumala Sõna. Võtan siis selle ja elan selle järgi.

Vanemad ja uuemad uudised

Tere taas!

Nüüd ei ole mul vist küll enam ühtegi tõsiseltvõetavat vabandust mittekirjutamiseks. Nojah. Ühe võib-olla hädavaevu leiab (märksõna: prioriteedid), aga lugejat, kes on viitsinud kuid ja kuid uue postituse ilmumist oodata seejuures parasjagu pahuraks muutudes, see ei rahustaks. (Siinkohal tekib mul tõsine kahtlus, kas eelpool kirjeldatule vastavat isikut ka tegelikkuses eksisteerib... Tõenäolisem on variant "Ise kirjutan, ise loen"...)

Lugegu keegi või mitte, mina tahan au tuua Issandale, kes on imeliselt läbi kandnud pingelisest koolilõpu perioodist ning kinnitanud mind edaspidiste valikute osas. Saanud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna ootamatult kiitusega lõpetatud, on pilk suunatud piirilinna Valga poole. Seal ootab üks äärmiselt tore ja armas kool mind endale eesti keele õpetajaks. Ja juba pooleteise nädala pärast seangi end seal sisse ja asun Jumala abiga õpetaja kutsumust täitma :) Põnev, aga samas ka ärevust tekitav.

Kui töökoht Valgas juba olemas oli, ent elamispinnaga veel pead tuli vaevata, ütles üks mu kallitest korterikaaslastest Tartus kuldsed sõnad: "Mari, kui Jumal tahab, et Sa sinna tööle lähed, siis küll Tal on Sulle ka elukoht olemas. Ega Tema siis ometi poolikut tööd tee?!" Minu parasjagu murelikus seisus oli see otsekui Issanda enda kõnetus, mis andis jõudu uskuda ja palves kõik Tema hoolde anda. Ja täpselt siis, kui vaja, tekkis ka palutud korter. Imelised on meie kõikvõimsa Jumala teed! Kahest eraldi allikast sain ma viite ühele korterile, mis kuulub kohalikule kogudusele. Võtsin kätte ja läksin asja uurima, paludes, et Jumal annaks märku, kas on just see koht see õige. Olin omajagu mures korteri seisukorra pärast (üürikuulutused internetis ei andnud just palju lootust...), sest üüripinna remondisse poleks ma tahtnud investeerida. Samas olin valmis selleski osas kannatlik olema.

Korterisse sisenedes sain kindla veendumuse, et tegu on õige kohaga. Haruldaselt korralik ja ilus korter, mis mulle esimesest pilgust väga meeldis. Eriliselt kinnitas seegi, kui mind vastu võtnud pastor rääkis, kuidas nemad olid kogudusega samuti palunud Issandalt selgust, mida selle korteriga peale hakata, ning kuidas temalegi oli kahest erinevast allikast laekunud info kellegi õpetajanna kohta, kes mingil imelikul põhjusel just Valka tahab kolida.

Ja nii siis ongi :) Õige pea kolin Valka ja saan huvilisi külla kutsuda ;) Viimased peaksid endast muidugi mingil viisil ka märku andma. Vastasel juhul ei saa ma 100% kindel olla, kes need huvilised täpselt on :)

Vanematele uudistele on nüüd väga laia kaarega ja pinnapealne ring ümber saanud. Uusim uudis puudutab aga minuga kontakteerumist populaarse suhtlusvõrgustiku Facebook (või Feisspuuk, nagu ma seda põhjusega nimetan) kaudu. Nimelt alates eilsest mind näiliselt seal enam ei eksisteeri. Miks siis näiliselt? Seetõttu, et tegemist on päris kavalalt üles ehitatud aparaadiga, mis laseb igaühe hõlpsasti sisse, ent millest välja kolida pole enam sugugi kerge. Esmalt on vaja päris palju vaeva näha, et leida koht, kust kontot oleks võimalik kustutada. Vastav nupp leitud, tuleb tunnistada, et tegu on deaktiveerimise mitte kustutamisega, mis tähendab seda, et nii pea kui väljakolija uuesti end sisse logib, on ta automaatselt taas aktiveeritud ehk igaühe jaoks nähtav ja olemas. Deaktiveerimine niisiis pole midagi muud kui konto nähtamatuks muutmine. Vot sulle kustutamist siis. Palju õnne, feisspuuklased!

Ahsoo, minu otsuse tagamaadest ka veidi. Nimelt tekkis mul mõni aeg tagasi tõsine dilemma seoses oma elukutsega. Kas peaksin igale õpilasele FB-s kättesaadav olema ning kas igaüks neist peaks olema mu sõbralistis? See tekitas veidi ebamugavust. Mitte selles mõttes, et mul oleks nende eest midagi varjata, vaid pigemini on probleemiks küsimus töö ja eraelu piiride kulgemisest. Ka siin ei taha ma jätta vääritimõistmise ruumi ja pean ütlema, et minu jaoks oleks igati tore õpilastega sõbraks saada, kuid siiski näen (eriti tänapäeva ühiskonna kontekstis) vajadust panna paika kindlad piirid õpetaja tööalase suhtlemise ning eraeluliste kontaktide vahel. Sel moel on õpetajal kergem jääda õpetajaks ja õpilasel õpilaseks. Ma olen muidugi teadlik võimalikest tekkida võivatest probleemidest väljaspool internetisuhtlust, aga eks siis nendegagi pean Jumala abiga edaspidi tegelema. Minu ülesanne on teha praegu kõik endast olenev, et anda õpetajatöös välja maksimum.

Aga jah: mida raksemaks osutus FB-st väljakolimine, seda suuremaks muutus soov seda teha... Mõtlema panev, kas pole?

Nii. Nüüd on õhtu juba ammu käes ja mul aeg siit Nuutsakult selleks korraks otsad kokku tõmmata. Ja seda selleks, et siis kord järgmisel võimalusel kas samast või juba uuest kohast taas üks postitus teele panna.

Seniks hoidku ja varjaku Jumal teid oma peopesa sees!

Siiralt

Mari

Miks, miks, miks...

ma ei ole ammu kirjutanud siia? No eks sellel ole nii neid kui noid põhjuseid. K kommentaarile viidates pean tunnistama, et tõepoolest ei kajasta see blogi enam ammu seda, mida on lubanud kajastada. Nimelt on siin äärmiselt vähe juttu sellest, mis toimub. No ja eks ta ole ikka seetõttu, et nii palju toimub kogu aeg :)

Igatahes üht võin ma kõige selle keskel kindlalt öelda - Jumal on imeline! Ettearvamatud on Tema teed ja mõtted. Vaid Teda usaldades suudab inimene püsida tões. Isegi, kui tuuled tahavad lausa pikali puhuda, saan seista vaid Temast kinni hoides.

Uus aasta tõi mu ellu väga suuri muutusi. Pean ütlema, et pöördumatuid ;) Tundsin (ja tunnen praegugi), et olen justkui üle kuhjatud kingitustest, mille Jumal on teinud. Üks kõige võrratumaid kingitusi on mu kallis kihlatu, kellesse Issand on pannud täpselt selle, millest olen kaua unistanud ja mille pärast Jumalat palunud. Ent mida aeg edasi seda enam näen, et Taevane Isa on andnud kaugelt üle minu palvete. Muinasjutuna tunduv kokkusaamislugu paneb mind vahel imestama, et sellised asjad saavad juhtuda minusuguse tavalise inimesega... Kuid siis meenutab Issand mulle oma Sõna ja tuletab taas meelde, et "Iga hea and ja täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju" (Jk 1,17)

Kuid andku lugejad mulle andeks, et ka praegu pikemalt ei kirjuta. Nimelt pean maikuu alguseks esitama oma magistritöö, mille peale läheb järgnevad kaks kuud kogu aur. Inetrvjuusid sel teemal enne kooli lõpetamist ei anna. Tänan Sind, kes palves toetad!

Jäägu Jumala rahu Su üle
Tema armastus, rõõm täitku Sind
Tema valguses käi, kõiges looda Ta peal
Tema arm jäägu hoidma Sind teel

:)