Läbi selleks korraks. Ameeriklased on teel tagasi oma kodumaale ning mina pean oma eluga edasi minema. Kurb üsna, sest väga kalliks jõudsid nad saada. Kuidagi tühi on nüüd jälle ilma nendeta. Aga küllap harjun varsti jälle ära.
Mis veel kurb on, on asjaolu, et mitte ainult ameerika sõbrad ei läinud ära, vaid ka minu kõige kallimad Eestist. Õnneks tulevad viimased järgmise nädala lõpus juba tagasi, ent see veel ei tähenda, et ma neid näeksin. Mina olen ju metsas ära homsest kuni augusti keskpaigani. Mind ongi siis vist ainult telefoni teel võimalik kätte saada. Või lihtsalt külla tulla.
Aga Jumal on imeline! See, mida Ta on teinud viimase kahe nädala jooksul on vapustav. Ja üks, mida Ta tegi, on see, et Ta pani mind taas aru saama, et Ta tegutseb kogu aeg ja alati. Iseasi, kas ma seda märgata ja tähele panna oskan.
I may not be wealthy, but I'm rich in faith. And that's what it's all about.
teisipäev, 15. juuli 2008
laupäev, 5. juuli 2008
Üks laager seljataga
Niisiis nagu lubatud - sellest, mis toimub, lähemalt.
Neljapäevast tänaseni olin ameeriklastega Võrtsjärve ääres jahtklubi Merikotkas purjelaagris. Käisin purjetamas ka ;) Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...
Jumal on lihtsalt imeline. Ja et seda teada ja märgata tuleb Temaga koos käia.
Juba esimesel päeval oli mul ameeriklastega just selline tunne, nagu teaksin neid juba ammu ning rahvuslik ja keeleline erinevus oli täiesti tähtsusetu - me oleme üks perekond, ühe Isa lapsed. That made me cry. Because if you learn something like that, you get an awesome feeling inside that won't let you hold your tears back.
Ja olla laagris koos umbes 60 lapsega (enamik neist poisid), kes külaliste saabudes elevile läksid ning olid nähtavalt vaimustunud ameerika mängudest ja kõigest muust põnevast, on samuti erakorde elamus. Nii palju erinevaid lapsi, kõik loodud ühe Looja poolt. Lahkumine oli valus. Kõigi jaoks.
Loomulikult ei saa me läbi vihmata. Ma usun, et nii palju ekstreemseid kogemusi korraga oli ameeriklaste jaoks üsna suur proovikivi. Aga nende tahe ja igatsus teha seda, milleks nad on kutsutud, oli märksa suurem. Naer ja armastus ei kadunud kordagi. Meie sinna jõudes sadas paduvihma, esimene öö oli käredalt külm ning kogu laager ise oli vaid telgid looduses - mitte ühtegi maja - ja kuivkäimla. Peale selle saime täna, meie lahkumise päeval, suure äikesetormi osalisteks: tugev tuul ja väääga palju vett, mis kedagi kuivaks ei jätnud. Kõige tipuks olid kaks ameeriklast ja mõned lastest samal ajal väikeste purjekatega (laseritega) vee peal. Need läksid tugeva tuulega loomulikult ümber ja jama oli rohkem, kui oleks vast soovinud. Ent siiski pääsesid kõik elusalt ja tervelt ja isegi naerusuiselt :)
Muide, ameeriklased avastasid, miks on eestlased nii kõhnad ja ameeriklased peavad palju pingutama selleks, et mingisuguseski vormis püsida. Esiteks söövad meie üleookeani sõbrad palju - väga palju - rohkem suhkrut sisaldavaid tooteid ning ebatervislikku toitu kui meie. Teiseks aga käivad eestlased saunas ja higistavad kogu jama välja :) Pretty smart, don't you think? ;)
Tomorrow will be my day off. Mitte et ma ameeriklastest väsinud oleksin. Vastupidi. Aga lihtsalt väike puhkus ja teadmine, et ma ei vastuta mitte millegi eest, ei tee paha. Osa sebimisest, mis oleks muidu homsesse jäänud, sain ka täna tehtud, seega kõik on ok. Homme vaba päev!
Esmaspäeval hakkab uus laager. Seesama seikluslaager, millest olen varem juba juttu teinud. Usun, et ka sellest tuleb midagi suurt. Midagi head.
Ma arvan, et kui nad ära lähevad - need ameerilased - hakkan ma küll nutma. Nad on lihtsalt nii toredad! Minu eelarvamused purunesid taas kord. Ja tõepoolest - pole vahet mis kultuurist või rahvusest sa oled, Jumala riigis on kõik üks rahvas - Tema rahvas.
Kell on 23:11.
Neljapäevast tänaseni olin ameeriklastega Võrtsjärve ääres jahtklubi Merikotkas purjelaagris. Käisin purjetamas ka ;) Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...
Jumal on lihtsalt imeline. Ja et seda teada ja märgata tuleb Temaga koos käia.
Juba esimesel päeval oli mul ameeriklastega just selline tunne, nagu teaksin neid juba ammu ning rahvuslik ja keeleline erinevus oli täiesti tähtsusetu - me oleme üks perekond, ühe Isa lapsed. That made me cry. Because if you learn something like that, you get an awesome feeling inside that won't let you hold your tears back.
Ja olla laagris koos umbes 60 lapsega (enamik neist poisid), kes külaliste saabudes elevile läksid ning olid nähtavalt vaimustunud ameerika mängudest ja kõigest muust põnevast, on samuti erakorde elamus. Nii palju erinevaid lapsi, kõik loodud ühe Looja poolt. Lahkumine oli valus. Kõigi jaoks.
Loomulikult ei saa me läbi vihmata. Ma usun, et nii palju ekstreemseid kogemusi korraga oli ameeriklaste jaoks üsna suur proovikivi. Aga nende tahe ja igatsus teha seda, milleks nad on kutsutud, oli märksa suurem. Naer ja armastus ei kadunud kordagi. Meie sinna jõudes sadas paduvihma, esimene öö oli käredalt külm ning kogu laager ise oli vaid telgid looduses - mitte ühtegi maja - ja kuivkäimla. Peale selle saime täna, meie lahkumise päeval, suure äikesetormi osalisteks: tugev tuul ja väääga palju vett, mis kedagi kuivaks ei jätnud. Kõige tipuks olid kaks ameeriklast ja mõned lastest samal ajal väikeste purjekatega (laseritega) vee peal. Need läksid tugeva tuulega loomulikult ümber ja jama oli rohkem, kui oleks vast soovinud. Ent siiski pääsesid kõik elusalt ja tervelt ja isegi naerusuiselt :)
Muide, ameeriklased avastasid, miks on eestlased nii kõhnad ja ameeriklased peavad palju pingutama selleks, et mingisuguseski vormis püsida. Esiteks söövad meie üleookeani sõbrad palju - väga palju - rohkem suhkrut sisaldavaid tooteid ning ebatervislikku toitu kui meie. Teiseks aga käivad eestlased saunas ja higistavad kogu jama välja :) Pretty smart, don't you think? ;)
Tomorrow will be my day off. Mitte et ma ameeriklastest väsinud oleksin. Vastupidi. Aga lihtsalt väike puhkus ja teadmine, et ma ei vastuta mitte millegi eest, ei tee paha. Osa sebimisest, mis oleks muidu homsesse jäänud, sain ka täna tehtud, seega kõik on ok. Homme vaba päev!
Esmaspäeval hakkab uus laager. Seesama seikluslaager, millest olen varem juba juttu teinud. Usun, et ka sellest tuleb midagi suurt. Midagi head.
Ma arvan, et kui nad ära lähevad - need ameerilased - hakkan ma küll nutma. Nad on lihtsalt nii toredad! Minu eelarvamused purunesid taas kord. Ja tõepoolest - pole vahet mis kultuurist või rahvusest sa oled, Jumala riigis on kõik üks rahvas - Tema rahvas.
Kell on 23:11.
kolmapäev, 2. juuli 2008
They're here
They've arrived. Nad on kohal. Ameeriklased. Kaua oodatud, aga ometi ootamatult ruttu saabunud ameeriklased. Need, kelle jaoks ma veebruarist saadik ettevalmistusi olen teinud. Nüüd tuleb see kõik praktikasse rakendada.
Esimesed rakendused juba tehtud. Oi, kuidas mulle meeldib sellist asja teha: korraldan kellelegi midagi ja siis pärast vaatan, kuidas välja tuli. Närvikõdi on ka, aga see käib ju asja juurde, eks? ;)
Hämmastavalt toredad inimesed on see grupp - 13 üleookeani-inimest (2 Chicagost ja 11 Denverist). Ma usun, et aeg koos nendega saab ülimega põnev olema. And God will do amazing things. That's what i'm sure of.
Homme lähengi nendega purjelaagrisse Võrtsjärve äärde. Minu esimene suurem katsumus ja hirmude ületamine, sest pean neile seal arvatavasti tõlgiks olema. Uiuiui...
Aga see pühapäev on mul sabati päev :D Vähemalt nii on kirjas ajakavas :P Ja kavatsen seda aega ka vastavalt kasutada. Sest 9 päeva on seejärel vaja kõvasti ringi sebida.
Kuid nii kaua, kuni süda ja silmad on õige koha peal, ei ole midagi karta. Nii kaua, kuni ma veel saan aru, et ma olen Jumala käes ainult tööriistaks (st et Tema on boss) ja mitte Tema pole minu tööriist, on kõik hästi. Loodan, et valgus ei pimesta.
Kõigil, kes soovivad, on lubatud nende kahe nädala pärast palvetada :) Igaühe panus on oluline ja tänuväärt!
Hämmastavalt toredad inimesed on see grupp - 13 üleookeani-inimest (2 Chicagost ja 11 Denverist). Ma usun, et aeg koos nendega saab ülimega põnev olema. And God will do amazing things. That's what i'm sure of.
Homme lähengi nendega purjelaagrisse Võrtsjärve äärde. Minu esimene suurem katsumus ja hirmude ületamine, sest pean neile seal arvatavasti tõlgiks olema. Uiuiui...
Aga see pühapäev on mul sabati päev :D Vähemalt nii on kirjas ajakavas :P Ja kavatsen seda aega ka vastavalt kasutada. Sest 9 päeva on seejärel vaja kõvasti ringi sebida.
Kuid nii kaua, kuni süda ja silmad on õige koha peal, ei ole midagi karta. Nii kaua, kuni ma veel saan aru, et ma olen Jumala käes ainult tööriistaks (st et Tema on boss) ja mitte Tema pole minu tööriist, on kõik hästi. Loodan, et valgus ei pimesta.
Kõigil, kes soovivad, on lubatud nende kahe nädala pärast palvetada :) Igaühe panus on oluline ja tänuväärt!
Tellimine:
Postitused (Atom)