Advendisoov 2010, III advent

Mõned killud 12. detsembri advendisoovi otsesaatest :)
Kuulake ikka Pereraadiot!

Tervitustega teie
Mari

probleem?

Pärast eelmist postitust sain mitmelt poolt tagasisidet, et lehekülg on tühi ja postituse sisu pole näha.

Nüüd olen ka ise selle otsa komistanud. Avastasin aga, et on vahe, kas kasutada Internet Explorerit või Mozillat. Viimasega on postitus korralikult näha ja probleeme pole. Aga nii suur spetsialist ma ei ole, et oskaksin asja kohta rohkem arvamust avaldada :)

Niisiis, kui kuidai ei saa, siis kuidagi ikka saab :)

Nüüd mõneks ajaks lugemist :)

Olen varsti juba mitu kuud lubanud siia kirjutada mõned muljed sellest imelisest reisist, milles suvel osa sain. Nagu mu viimased sissekanded pajatavad, lendasime M-ga suve keskel lihtsalt ära.

Esimene sihtkoht oli Rooma, kus viibisime viis päeva, saades targemaks ühel rahvusvahelisel misjonikonverentsil. Seal veedetud aja jooksul õpetas Issand mulle väga palju Jumala kuningriigi ja sellest kuulutamise kohta. Ütleksin isegi, et põhiline, mida sel konverentsil teada sain, oli fakt, et ma ei tea veel eriti midagi J Arvasin enese juba üsna kogenud ja päris arvestatava teadmiste pagasiga olevat, ent selgus, et väga palju on veel õppida. (Õnneks on Jumala arm nii suur, et hetkel, mil arvan end seisvat, paneb Tema mind nägema kui lähedal oleks langus, kui jätkaksin samamoodi.) Üks põhjapanevamaid avastusi oli, et Jeesust ei tunne ma veel sugugi nii hästi, kui olin arvanud. Kuid mitte miski muu ei ole evangeeliumi kuulutamisel tähtsam kui tunda Jeesust! Tsiteerides üht seminaripidajat: „Jesus is not only the message, He’s also the method.”

Niisiis olid need viis päeva Roomas täis Sõna, ülistust, palvet ning osadust umbes viiesaja teise kristlasega üle maailma. Ülistuse kogemus oli minu jaoks eriliselt huvitav seetõttu, et taas kord olin suutnud kaotada enne reisi oma hääle ning hääletu ülistus polnud sugugi see, mida ma olin oodanud. Ent sedagi kasutas Jumal selleks, et katsuksin läbi oma südame. Taipasin korraga, et liiga sageli teenin ülistuses valedel motiividel saamata aru, mida ülistus tegelikult tähendab. Muusik, kelle juhtimisel tol konverentsil ülistasime, jääb minu jaoks vist kauaks meelde kui eeskuju, kellelt õppida. See, milline rõõm kiirgas temast ja kuidas ta kasutas Jumala Sõna, oli hämmastav! Loomulikult on eeltoodu and Issandalt, kuid näha kelleski Jumala nii võimsat tööd paneb mõistma, et pikk tee on veel minna. Ülistus peab olema ohver, mitte eneseteostus.

Pärast viit päeva Roomas lendasime laiali Vahemere-äärsetesse riikidesse, et kuulutada rõõmusõnumit Päästjast ning viia teooria praktikasse. Meie M-ga olime valinud selleks Albaania.

Tegu on Euroopa vaeseima riigiga, kus ametlikult elab umbes kolm miljonit inimest. Kogu asustus on koondunud suurematesse linnadesse ning maapiirkondades on asustus hõre (eriti riigi põhjaosas). Rahalistest vahenditest suur osa saadakse prostitutsiooniärist ja tänu maffia võimule on valitsus korrumpeerunud ning lihtrahva käekäik nigel. Oma osa mängib ka ajalooline taust. Nimelt valitses Nõukogude Liidu ajal riiki paranoiliste kalduvustega diktaator, kelle huvides oli iga hinna eest kaitsta riiki sissetungijate eest, jättes kõrvale inimlikkuse kodanike suhtes. Igasugune usuline praktika oli keelatud (s.h ka islam). Sel põhjusel pöördus rahvas ebausu poole, mis mõjutab nende elu tänaseni. Majade (elumajad, kauplused, ärid, kaubaboksid turul jsm) küljes ripuvad pea igal pool mänguloomad, nukud või küüslauk koos erilise sümboliga, mida inglise keeles kutsutakse „evil eye”. Sellega usuvad inimesed endist ja oma ärist kurje vaime eemale hoidvat.

Linn, milles meie grupp viibis, kannab nime Durrёs. See umbes 300 000 elanikuga lin nasub riigi läänerannikul Aadria mere ääres. Meid majutati linna servas asuvas piiblikoolis, milles tingimused olid palju kordi paremad kui olime arvanud või oodanud. Eks nende nädalate jooksul tuli ette ka probleeme, kuid neil puhkudel öeldi meile lihtsalt: „Don’t worry, it’s Albania.” J Näiteks sai meil ühel päeval vesi otsa ja elektrit samuti polnud. Nimelt on seal maal veesüsteem hoopis teistsugune kui siinpool Euroopas: iga maja (ka kortermaja) katusel on veepaak või –paagid, mida täidetakse paari tunni jooksul mõne päeva tagant. Vahel juhtub, et mitu päeva ei täideta või täidetakse poolikult. Seega ei tea Albaanias kunagi, millal vett on ja kas teda on piisavalt. Parasjagu oli ka suvine kuiv periood, kus vihma tõenöosus oli nullilähedane.

Siinkohal tasub mainida, et imelisel viisil sadas meie sealoleku ajal vähemalt ühel päeval äikesevihma. Olime parasjagu looduses matkamas ning tänasime Jumalat selle eest, et tappev palavus asendus pilvise ja isegi vihmase ilmaga. Saime küll märjaks, aga olime see-eest väga õnnelikud, et ei pidanud kuumarabanduse ohvriks langema. :)

Meie 20-liikmeline misjonitiim Albaanias jagunes esimesel nädalal kahte gruppi: ühed viisid kohalike laste jaoks läbi English Campi ja teised ehitasid sildu. Ise osalesin viimati mainitud rühma tegevustes, mis tegeles linnaäärses ebaseaduslikus asulas sildade ehitamisega üle solgikraavide. Nimelt ei ole seal piirkonnas elavatel inimestel oma maja püstitamiseks ehitusluba ja seetõttu puuduvad ka esmavajalikud rajatised nagu kanalisatsioon ja elektrivõrk. Nii jookse solgivesi teeäärsetes kraavides, mille ületamiseks on kohalik rahvas käepärastest vahenditest sildu ehitanud. Tavaliselt on need piisavalt laiad vaid ühe inimese jaoks. Leidub ka autode jaoks ehitatud sildu, mille ületamine vastaval sõidukil on välismaalase jaoks omaette elamus. Peab väga täpne arvestus olema, et ilma probleemideta ühest niisugustest sildadest autoga üle saada :)

Esialgu oli meil plaanis ehitada vaid üks sild ning sellegi jaoks finantside leidmine oli kohalike misjonäride jaoks keeruline. Kui aga üks sild oli valmis ehitatud ning poolteist nädalat sealviibimist veel ees, hakkasid arenema mõtted ka järgmise silla ehitamise suunas. Issand aga kinkis vahendeid veel enamaks! Kokku ehitasime selles ebaseaduslikus asulas neli silda ja lisaks veel ühe kiige!

Pilt sellest, millised on sillad albaania moodi (P.S. Leia pildilt sild!)

Osa meie sillatiimist koos kahe kohaliku mehega (vasakul), kes pea igal sillaehitusel nõu ja jõuga kaasa aitasid :)

Mõned näited valminud tööst :)

Misjonäridel, kes meid Albaanias vastu võtsid ja meile programmi paika panid, oli sildade ehitamise ideega ka vaimulik tagamõte – sildade ehitamine inimeste vahele. Hetkel on Albaanias päris palju välismisjonäre, kes kõik püüavad saada kohaliku rahvaga kontakti ja mõista nende elu ning maailmapilti. Selles töös vajavad nad tarkust, et kristlikust usust väga vähe teadev rahvas võiks kogeda Kristuse armastust.

Üldiselt on albaanlased väga lahke ja sõbralik rahvas, kes peab välismaalastest lugu ning tahab endast alati head muljet jätta. Neile on päris palju tähtis just väline pool: oluline on riietuda parimate riietega ka siis, kui söögi jaoks raha ei jää; pakkuda külalisele parimat rooga, olgugi et kodus tegelikult midagi süüa pole. Samas eluasemete puhul on asi pigem vastupidi.

Teisel nädalal Albaanias korraldasime õhtuti ka evangeelse mõttega tänavaüritust linnaväljakul. Kuna tehnilised võimalused igasuguseks heli võimendamiseks või kas või muusika mängimiseks puudusid, ei olnud efekt võib-olla nii suur kui võinuks, ent tähelepanu suutsime ühe välismaalaste kambana siiski äratada. Esmalt tegeleti lastega mängude ja näomaalingute kaudu, misjärel ühe kohaliku koguduse liikmed rääkisid neile lugusid Piiblist. Meie tiimi liikmed kahjuks albaania keelt ei osanud ja albaanlased ise ka väga inglise keelt ei mõistnud, kuid õnneks leidsime siiski viisi neile evangeeliumi sisu edasi andmiseks. Nimelt lavastasime mitmel õhtul sõnatuid draamasid, mis ideaalis oleksid küll pidanud muusika taustal esitatud saama, ent tegime siis albaania moodi (kiire ja käepäraste vahenditega) :)

Albaania moodi kolimine. Kui kõik autosse ei mahu, siis naise koht on kastis :) Läbi autoakna pildistatud, seega taas ülesanne: leia pildilt naine :) Muide, sõitsime kiirteel...

Sain külastada ka Albaania kristlikku raadiojaama:

Nüüd tagantjärele mõtlen, et oleksin tahtnud kuidagi kasulikum olla selle rahva jaoks. Keeleoskuse puudus sai tegelikult takistuseks, mida saanuks hea tahtmise korral vältida. Samuti mõtlen, et kogu sellel asjal oleks võinud olla rohkem kohe nähtavat vilja... kuid siin pean tõdema, et Jumal ei tööta alati nii, nagu mina arvan, et Ta peaks. Alati ei näe me vilju kohe. Ning vahel tuleb meil teha vigu, et õppida tegema õigesti.

Ometi kinnitas Issand kogu meie tiimi eriliselt just viimasel koosveedetud õhtul ühise palve ajal. Varem olime kuulnud lugu nägemusest selles linnas asuva suure staadioni kohta. Üks sakslane nägi nägemuse sellest, kuidas tol ajal valgustuseta olnud staadionile paigaldatakse võimsad prožektorid. Ta nägi neid põlemas ja valgustamas kogu staadioni, mis samal ajal oli täis Jumalat ülistavaid inimesi. Üks osa nägemusest täitus päeval, mil staadioni igasse nurka tõepoolest paigaldati kõrged mastid, mille igaühe küljes palju prožektoreid. Kuid need ei olnud selleks ajaks, kui meie tiim sinna reisis, veel kunagi põlenud. Iga misjonär selles linnas koges, et just see staadion on eriline keskpunkt, kus ühel päeval midagi suurt sünnib, ning nad ootasid põnevusega, millal tuled esimest korda süüdatakse, et järgmine osa nägemusest võiks täituda.

Tol viimasel õhtul koos meie majutuskoha balkonil koos palvesse minnes, nägime järsku, kuidad ühe masti küljest üks peenike valguskiir staadionile langes. (Maja rõdult olid valgustid hästi näha.) Üks prožektor oli põlema pandud. See oli meile märk Jumalalt, et me pole olnud selles paigas ilmaasjata ning pimedusse on jõudnud vähemalt üks valguskiir. Palve ajal aga olime tunnistajaks sellelegi, kuidas veel prožektoreid süttis! Laulsime Issandale kiitust ja tänasime Teda selle võimsa kinnituse eest. Lõpetanud palve, otsustasime mõnede noortega minna ise staadionile ja vaadata, mis seal siis õieti toimub. Kui me sinna jõudsime, oli juba päris suur hulk kohalikku rahvastki tulnud imeasja uudistama. Tundus, et mingid tähtsad mehed katsetasid staadioni tehnikat. Ja nii uskumatu, kui see meile ka ei tundunud, süttisid lõpuks kõik prožektorid! Valgus oli võimas ja täitis kogu ümbruskonna! Laulsime seal staadionilgi ülistuslaule Jumalale. See oli võrratu õhtu! Kuigi meil oli kurb lahkuda armsaks saanud inimestest ja südamesse pugenud rahvast, teame, et Issand viib oma töö edasi ja ühel päeval tuleb ärkamine sellele maale.

„Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhele mitte!” (Ha 2,3)

Lendama!

Veel loetud tunnid ja siis tõuseb Tartu lennuväljalt õhku lennuk, mille pardal reisivad vähemalt kaks misjonimeelset Eesti neiut :) Ja algabki meie kolmenädalane reis Vahemere äärde - esialgu viis päeva Roomas ja siis umbes kaks nädalat Albaanias. Tahame olla need, kes on varustatud Jumalalt saadud sõjavarustusega (Ef 6), et teha tööd, milleks Issand ise on meid kutsunud.
Transform 2010 - usume, et ka me ise ei jää enam endiseks...

Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? (Rm 8,31)

Jeesuse tulemine on lähedal!

Sain täna ühe kirja, milles jutustati Lõuna-Aafrikas toimunud sündmustest:

Üks naine sõitis autoga mööda teed, kui nägi üht meest teeperves kõndivat. Püha Vaim ütles talle, et ta mehe peale võtaks, kuid kuna sealkandis on palju röövleid ja vägistajaid, siis naine ei kuulanud seda häält ja sõitis mehest mööda. Siis aga ütles hääl talle veel kõvemini, et ta mehe peale võtakas. Naine keeras tagasi ja võttis mehe küüti. Too oli pöördunud naise poole ja öelnud: "Jeesuse tulemine on lähedal!" Ja kadus siis. Naine oli väga hämmelduses ja sõitis lähedal asuva tolliputka juurde, kus rääkis juhtunust töötajatele. Need ütlesid,et ta on umbes kümnes inimene, kes täna sellist lugu neile räägib.
Teine oli üsna sarnane lugu, kus jälle üks naine autoga teel oli ja üht väikest poissi tee äres kõndimas nägi. Ta võtis poisi peale, et ta turvaliselt kohale viia. Poiss ütles naisele, olles sisenenud autosse, samad sõnad: "Jeesuse tulmine on lähedal!" Naine oli väga üllatunud ja küsis, et kui lähedal siis? Poiss pani oma käe naise põse lähedale, kuid mitte päris vastu (nii, et oli tunda käe sojust) ja ütles: "Nii lähedal!" siis ta kadus.
Neist juhtumistest kirjutatakse seal kohalikes lehtedes ja see on toonud kaasa palju ärkamisi. Neid lugusid tuleb vaadelda Piibli valguses ja selle viljadest. Viljad on seni head, kui see toob rohkem inimesi Jumala Sõna juurde ja annab meile julgust ja indu kuulutada evangeeliumi ja Jumala armuaja veel kestmist. Kuid kui kaua see veel kestab? Mõtlen, et vahest tundub, et ei see Jeesus veel tule ning kristlased muutuvad mugavaks ja laisaks ootama. Kas Jumal hoiatab nii enda omasid? Siin on meil igatahes mõltemiskoht igaühel, kuna aina tuleb meil tulla meeleparanduses Jumala ette ja igapäevaselt kahetseda pattu ja seada end Jumala abiga tema teele, oodates tema tagasitulekut.

Kellel kõrvad on, see kuulgu!

Millest süda täis, sellest räägib suu

Ja minu süda on täis tänu, täis kiitust, rõõmu ja vabadust Kristuses! Sellest tahan ma rääkida ja tunnistada Tema imetegudest! Sest Ta on kiitust väärt!

Misjonireis on jõudmas lähemale. Tänu Taevaisale on kõik summad makstud ning nüüd tuleb vaid valmistuda ja lennata :)
Mõni päev tagasi kiikasin konverentsi Transform 2010 kodulehele ja see, mida ma nägin, rabas mind. Mulle jõudis kohale, et Jumal on tõepoolest avanud uksed ning mul ONGI võimalus osa saada sellest konverentsist Roomas ja evangeeliumi kuulutamisest Albaanias. Olles aus, pean tunnistama, et ei julgenud mõni aeg tagasi sellisest kingitusest unistadagi... Nüüd on see aga käega katsutavalt lähedal.

Üks eriline asi, mille avastasin enda jaoks, on laul Psalmist 62. Selle autoriks on tuntud ülistusjuht Aaron Keyes, kes ka Roomas konverentsil ülistuses teenib. Vaata lähemalt siit.

Niisiis, mulle hakkab kogu see asi vaikselt kohale jõudma. Ja on ka juba aeg :)

"Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub." (Rm 1,16)

"Oled ainuke Jumal Sa, ei ole kedagi kõrgemat!"

Nõnda kõlavad sõnad selle laulu refräänis, mida praegu kuulan (ühe evangeelse teenistuse salvestisest siit). Kummitab ikka aeg-ajalt see lugu. Õnneks on mul kodus ka noot, nii et saan iga kell võtta ja lihtsalt laulda seda. Sest see on ÜLISTUS. Südamest. Oled ainuke Jumal, pole kedagi kõrgemat. See on, mis loeb. Kõik muu on teisejärguline.

Armastus on see, mis ajendab tulema Tema ette. Vaid armastus saab ja tohib panna mind Teda otsima. Mitte kohusetunne. Ma ei täida kombeid ega mingeid rituaale, pikaaegseid traditsioone. See on armastus, mis paneb otsima Isa südant ja tegema Tema tahet. Ainult armastus.

Slaidiesitlusest ja muust

Esmalt vajab taas kord mainimist fakt, et juuresolevad pildid ei ole mitte minu enda looming ega ka kusagilt suvaliselt saadud joonistused, vaid minu üliandeka õe vilunud pliitasitõmmete tulemused. Nagu näha, on ta "Videviku" fänn :)

We're accepted! Ehk siis et me oleme vastuvõetud Albaania misjonitiimi, mis tähendab seda, et seni 99% kindlusega plaanid on muutunud 100% kindlateks plaanideks nii palju, kui minust ja M-st sõltub. Kogu asi kestab meie jaoks 19. juulist 9. augustini. Lähemalt saab selle kohta vaadata siit. Rooma on siis koht, kuhu kõik misjonimeelsed kokku sõidavad, kus omavahel tutvuvad ning end tööks ette valmistavad ja kust 24. juulil igaüks valitud riiki sõidab. Meie puhul on selleks Albaania.
Mõned eestpalvesoovid: et organisatoorsed asjad laabuksid nii, nagu vaja; et finantsilised vahendid oleksid õigel hetkel olemas; Albaania maa ja rahva pärast, et pinnas saaks külviks valmistatud; et meie sõnad ja veel enam teod/suhtumine väljendaksid Taevase Isa armastust selle rahva vastu. Mina ja M oleme väga tänulikud iga inimese eet, kes tõstab palvekäed Issanda poole neis asjus :)

Nii palju suvistest plaanidest praegu. Muudest teemadest tasuks esile tõsta asjaolu, et meie suguvõsa laienes möödunud teisipäeval uue liikme võrra. Nimelt sündis mu tädile neljas laps, kaua oodatud, aga üllatavalt kiiresti saabunud poeg :) Juhhuuu!
Lisaks sellele pandi laupäeval alus uuele perekonnale: Mare ja Helari pole enam kihlatud, vaid hoopis laulatatud! Seega siis perekond Hellenurm :)

Nii. Mina lõpetan. Kool nõuab oma osa.

Rohkelt õnnistusi kõigile!

Saaremaiselt saaremaine

Olen taas kodus!!! Ja see on hea tunne :) Terve nädal võrratut aega Saaremaa puhtas õhus on ees ootamas ja juba alanudki!

Põnevusega ootan sellega seoses ka seda, mida Jumal tuleva nädala jooksul teeb. Usun, et Temal on palju varuks. Tahan olla Tema lähedal, et kõik see kätte saada.

Suhtlemise eksam läks hästi, õigemini aasti :) Ja klaveri arvestusel võisin taas kogeda Jumala erilist ligiolu, rahu ja abi. Imeliselt läks seegi.

Olen vahepeal tabanud, et mõned inimesed Sind, mu blogi, ikka külastavad. Mitmeid on neidki, kes lausa üllatuslikud külalised. Tere teile! :)

Hmm... kaks rida ja siis klahv enter. Nii on siiamaani olnud. Aga mul ei olnud plaanis mingit vabavärsilist luuletust siia kirja panna, ausõna. Lihtsalt mõtted on kaherealised.

Tahaksin midagi sisukat ja ilusat ka öelda, aga mul napib hetkel selleks ressursse. Nii siis ütlengi vaid "Aidaa! Kohtume jälle!"

mis on asjade mõte?

Näiteks selle blogi pidamise mõte? Äi tia.

Igatahes mingil põhjusel peavad inimesed tänapäeval vajalikuks end internetikeskkondades välja elada ja kirjutada avameelselt sellest, mis toimub.

Mul vist toimub nii palju, et ei jõua kõike kirjutada. Ja kui midagi hakkaks kirjutama, siis peaks ju valiku tegema, sest muidu käib üle jõu....

Õppima peab igatahes palju, jah, siin ülikoolis. Vot sulle siis lihtsat magistrit. Vaat' et hullem kui baka.

Heiaho! läheme edasi nüüd pedagoogilise suhtlemisega (ajal, mil minu kursaõde on pedagoogiliselt psühho). Sisenaljad. Aga ikkagi naljakad. Esmaspäeval läen eksaamile (jälle sisenali, küll Kippadi-Kappadi juba aru saab).

Nii. Nalja pole. Sööma kutsuti.

Aga mis iganes ka poleks, to God be the glory! Jah. V Ä G E V :)

Oijaa!!! :)

Tere taas, mu blogi!

Nojah, keda muud ma siin ikka tervitan. Usun, et kõik teised on juba ammu lootuse kaotanud ja loobunud siin käimast.

Igatahes istun praegu raamatukogus ja mõtlen disainõppest. Ei. Tegelikult ma sellest ei mõtle, ma ainult tõlgin teksti, mis sellest räägib, aga mõtted on hoopis mujal. Paides vist kõige enam :)
Sest seal algasid täna PIIBLIPÄEVAD! Jeee :) Mina võtan ka homme vaba päeva ja lähen sinna, et kogeda rohkem Jumalat. Tõlkimise vahepeale aga kiikan praegu otseülekannet Pildiraadiost.

Raamatukogu on huvitav paik. Siin on nii palju igasuguseid inimesi. Tudengeid peamiselt. Ja see, kuidas nemad (ja vahel ka mina) omavahel suhtlevad, on vahel täitsa naljakas. Tudeng on ikka omaette liik, pean mainima.

Ma saan õpetajaks. (Hmm, see kõlab huvitavalt...) Jah, mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, et see võimalus on täiesti reaalne. Praeguse seisuga siis jah. Mine aga tea, mida tulevik toob ;)

Suvi igatahes tõotab põnev tulla. Lähen ja astun välja mugavustsoonist vastu tundmatule. Albaania, kui Jumal lubab. Mission. Ehk siis mõnede unistuste täitumine :) Loodan südamest ja palvetan, et ka mõnede elude muutumine (minu elu arvatavasti üks nende hulgast).

Elu koos Jeesusega on elamist väärt!

Kirjutamiseni, mu blogi!