Nii ka täna. Kes siis veel kui mitte Jumala rahvas võib laulda ja tantsida ja hõisata? Oli näha, et paljud müürid langesid. Võimas värk. Ütlen, et kõva konkurents sellele teisele toobrile ;)
Kool on läbi!! Siin kirjutab nüüd ülikooliharidusega.... hmm... kes siis? Kes ma olen? Võtab mõtlema. Pole ei see ega ka teine. Teoloog nagu oleks... aga mitte päris. Ja ei tahagi päris olla. Keeleteadlane ka poole kohaga, samuti kirjandusetundja.... No jah :) Lepin siis praegu sellega, et olen natuke siit, natuke sealt. Küllap tulevik näitab, kes minust päriselt saab. Ja mul on tunne, et Issandal on siingi veel midagi põnevat varuks ;)
Paide vei, Lootuse festival toimus meil ka siin pisikeses Eestis paar nädalat tagasi. Lihtsalt megavõimas üritus! Kõik õhtud olid väga erinevad ning kes mitte ühelgi või siis vaid ühel-kahel õhtul käis, jäi paljust ilma. Ja see ei ole lihtsalt sõnakõlks, vaid mul on tõepoolest valus ja pisaraidtekitav mõelda, kui heast asjast paljud inimesed ilma jäid! Kurb! Kuid samas võin loota, et Jumalal on neile midagi muud valmis pandud. Oh, et me vaid võtaksime vastu selle, mida Tal on anda! See on midagi võrratut!
Seoses festivaliga on paljud inimesed tunnistanud eelarvamustest, mis neid valdasid sinna sõites ja veel suurhallis koha pealgi. Ka mul oli neid, eriti esimesel õhtul. Kuid imeline oli kogeda, et Jumal kõnetab neid, kes Teda tõeliselt otsivad! Üks vanem naisterahvas rääkis, kuidas kogu see vali ja noortepärane asi tekitas vastakaid tundeid. Ta oli kinni mingites inimlikes arvamustes, mida keegi teine oli ette söötnud ning mis teda ennast palju tagasi hoidnud olid. Kuid kui Michael W. Smith tunnistas laulude vahele sellest, miks ta laval hüppab ja ringi kargab, puudutas see naise südant nii, et ta purskus nutma. Laulja rääkis, et tema rõõmupõhjus on Jumal, kes on ta välja tõmmanud sügavast mudast! Meil on võimas Jumal, kes kummardub meie juurde alla, kui me oleme musteimas olukorras, ja sirutab käe. Seepärast meil on õigus hüpata ja tunda rõõmu, sest Issand on meid päästnud ja vabaks teinud!
See naine mõistis, et inimlikud eelarvamused olid hoidnud teda Jumalat tõeliselt ülistamast. Jumal kasutab ju erinevaid teid, et inimesi enda juurde tuua. Meie oleme nii puudulikud, et ei märka pooltki sellest tööst, mida Ta on tegelikult tegemas! Naine rääkis, kuidas tal seda mõistes käed iseenesest tõusid ja ta sai siirast südamest ilma takistusteta ülistusega kaasa minna. Võimas oli selle naise suust seda tunnistust kuulda, sest see kinnitas veelkord, kuidas Lootuse festival lõhkus müüre noorte ja vanade vahel. Jumal sai oma tööd teha.
Kiitus Jumalale!
Kool on läbi!! Siin kirjutab nüüd ülikooliharidusega.... hmm... kes siis? Kes ma olen? Võtab mõtlema. Pole ei see ega ka teine. Teoloog nagu oleks... aga mitte päris. Ja ei tahagi päris olla. Keeleteadlane ka poole kohaga, samuti kirjandusetundja.... No jah :) Lepin siis praegu sellega, et olen natuke siit, natuke sealt. Küllap tulevik näitab, kes minust päriselt saab. Ja mul on tunne, et Issandal on siingi veel midagi põnevat varuks ;)
Paide vei, Lootuse festival toimus meil ka siin pisikeses Eestis paar nädalat tagasi. Lihtsalt megavõimas üritus! Kõik õhtud olid väga erinevad ning kes mitte ühelgi või siis vaid ühel-kahel õhtul käis, jäi paljust ilma. Ja see ei ole lihtsalt sõnakõlks, vaid mul on tõepoolest valus ja pisaraidtekitav mõelda, kui heast asjast paljud inimesed ilma jäid! Kurb! Kuid samas võin loota, et Jumalal on neile midagi muud valmis pandud. Oh, et me vaid võtaksime vastu selle, mida Tal on anda! See on midagi võrratut!
Seoses festivaliga on paljud inimesed tunnistanud eelarvamustest, mis neid valdasid sinna sõites ja veel suurhallis koha pealgi. Ka mul oli neid, eriti esimesel õhtul. Kuid imeline oli kogeda, et Jumal kõnetab neid, kes Teda tõeliselt otsivad! Üks vanem naisterahvas rääkis, kuidas kogu see vali ja noortepärane asi tekitas vastakaid tundeid. Ta oli kinni mingites inimlikes arvamustes, mida keegi teine oli ette söötnud ning mis teda ennast palju tagasi hoidnud olid. Kuid kui Michael W. Smith tunnistas laulude vahele sellest, miks ta laval hüppab ja ringi kargab, puudutas see naise südant nii, et ta purskus nutma. Laulja rääkis, et tema rõõmupõhjus on Jumal, kes on ta välja tõmmanud sügavast mudast! Meil on võimas Jumal, kes kummardub meie juurde alla, kui me oleme musteimas olukorras, ja sirutab käe. Seepärast meil on õigus hüpata ja tunda rõõmu, sest Issand on meid päästnud ja vabaks teinud!
See naine mõistis, et inimlikud eelarvamused olid hoidnud teda Jumalat tõeliselt ülistamast. Jumal kasutab ju erinevaid teid, et inimesi enda juurde tuua. Meie oleme nii puudulikud, et ei märka pooltki sellest tööst, mida Ta on tegelikult tegemas! Naine rääkis, kuidas tal seda mõistes käed iseenesest tõusid ja ta sai siirast südamest ilma takistusteta ülistusega kaasa minna. Võimas oli selle naise suust seda tunnistust kuulda, sest see kinnitas veelkord, kuidas Lootuse festival lõhkus müüre noorte ja vanade vahel. Jumal sai oma tööd teha.
Kiitus Jumalale!
