Nõnda kõlavad sõnad selle laulu refräänis, mida praegu kuulan (ühe evangeelse teenistuse salvestisest siit). Kummitab ikka aeg-ajalt see lugu. Õnneks on mul kodus ka noot, nii et saan iga kell võtta ja lihtsalt laulda seda. Sest see on ÜLISTUS. Südamest. Oled ainuke Jumal, pole kedagi kõrgemat. See on, mis loeb. Kõik muu on teisejärguline.
Armastus on see, mis ajendab tulema Tema ette. Vaid armastus saab ja tohib panna mind Teda otsima. Mitte kohusetunne. Ma ei täida kombeid ega mingeid rituaale, pikaaegseid traditsioone. See on armastus, mis paneb otsima Isa südant ja tegema Tema tahet. Ainult armastus.
