probleem?

Pärast eelmist postitust sain mitmelt poolt tagasisidet, et lehekülg on tühi ja postituse sisu pole näha.

Nüüd olen ka ise selle otsa komistanud. Avastasin aga, et on vahe, kas kasutada Internet Explorerit või Mozillat. Viimasega on postitus korralikult näha ja probleeme pole. Aga nii suur spetsialist ma ei ole, et oskaksin asja kohta rohkem arvamust avaldada :)

Niisiis, kui kuidai ei saa, siis kuidagi ikka saab :)

Nüüd mõneks ajaks lugemist :)

Olen varsti juba mitu kuud lubanud siia kirjutada mõned muljed sellest imelisest reisist, milles suvel osa sain. Nagu mu viimased sissekanded pajatavad, lendasime M-ga suve keskel lihtsalt ära.

Esimene sihtkoht oli Rooma, kus viibisime viis päeva, saades targemaks ühel rahvusvahelisel misjonikonverentsil. Seal veedetud aja jooksul õpetas Issand mulle väga palju Jumala kuningriigi ja sellest kuulutamise kohta. Ütleksin isegi, et põhiline, mida sel konverentsil teada sain, oli fakt, et ma ei tea veel eriti midagi J Arvasin enese juba üsna kogenud ja päris arvestatava teadmiste pagasiga olevat, ent selgus, et väga palju on veel õppida. (Õnneks on Jumala arm nii suur, et hetkel, mil arvan end seisvat, paneb Tema mind nägema kui lähedal oleks langus, kui jätkaksin samamoodi.) Üks põhjapanevamaid avastusi oli, et Jeesust ei tunne ma veel sugugi nii hästi, kui olin arvanud. Kuid mitte miski muu ei ole evangeeliumi kuulutamisel tähtsam kui tunda Jeesust! Tsiteerides üht seminaripidajat: „Jesus is not only the message, He’s also the method.”

Niisiis olid need viis päeva Roomas täis Sõna, ülistust, palvet ning osadust umbes viiesaja teise kristlasega üle maailma. Ülistuse kogemus oli minu jaoks eriliselt huvitav seetõttu, et taas kord olin suutnud kaotada enne reisi oma hääle ning hääletu ülistus polnud sugugi see, mida ma olin oodanud. Ent sedagi kasutas Jumal selleks, et katsuksin läbi oma südame. Taipasin korraga, et liiga sageli teenin ülistuses valedel motiividel saamata aru, mida ülistus tegelikult tähendab. Muusik, kelle juhtimisel tol konverentsil ülistasime, jääb minu jaoks vist kauaks meelde kui eeskuju, kellelt õppida. See, milline rõõm kiirgas temast ja kuidas ta kasutas Jumala Sõna, oli hämmastav! Loomulikult on eeltoodu and Issandalt, kuid näha kelleski Jumala nii võimsat tööd paneb mõistma, et pikk tee on veel minna. Ülistus peab olema ohver, mitte eneseteostus.

Pärast viit päeva Roomas lendasime laiali Vahemere-äärsetesse riikidesse, et kuulutada rõõmusõnumit Päästjast ning viia teooria praktikasse. Meie M-ga olime valinud selleks Albaania.

Tegu on Euroopa vaeseima riigiga, kus ametlikult elab umbes kolm miljonit inimest. Kogu asustus on koondunud suurematesse linnadesse ning maapiirkondades on asustus hõre (eriti riigi põhjaosas). Rahalistest vahenditest suur osa saadakse prostitutsiooniärist ja tänu maffia võimule on valitsus korrumpeerunud ning lihtrahva käekäik nigel. Oma osa mängib ka ajalooline taust. Nimelt valitses Nõukogude Liidu ajal riiki paranoiliste kalduvustega diktaator, kelle huvides oli iga hinna eest kaitsta riiki sissetungijate eest, jättes kõrvale inimlikkuse kodanike suhtes. Igasugune usuline praktika oli keelatud (s.h ka islam). Sel põhjusel pöördus rahvas ebausu poole, mis mõjutab nende elu tänaseni. Majade (elumajad, kauplused, ärid, kaubaboksid turul jsm) küljes ripuvad pea igal pool mänguloomad, nukud või küüslauk koos erilise sümboliga, mida inglise keeles kutsutakse „evil eye”. Sellega usuvad inimesed endist ja oma ärist kurje vaime eemale hoidvat.

Linn, milles meie grupp viibis, kannab nime Durrёs. See umbes 300 000 elanikuga lin nasub riigi läänerannikul Aadria mere ääres. Meid majutati linna servas asuvas piiblikoolis, milles tingimused olid palju kordi paremad kui olime arvanud või oodanud. Eks nende nädalate jooksul tuli ette ka probleeme, kuid neil puhkudel öeldi meile lihtsalt: „Don’t worry, it’s Albania.” J Näiteks sai meil ühel päeval vesi otsa ja elektrit samuti polnud. Nimelt on seal maal veesüsteem hoopis teistsugune kui siinpool Euroopas: iga maja (ka kortermaja) katusel on veepaak või –paagid, mida täidetakse paari tunni jooksul mõne päeva tagant. Vahel juhtub, et mitu päeva ei täideta või täidetakse poolikult. Seega ei tea Albaanias kunagi, millal vett on ja kas teda on piisavalt. Parasjagu oli ka suvine kuiv periood, kus vihma tõenöosus oli nullilähedane.

Siinkohal tasub mainida, et imelisel viisil sadas meie sealoleku ajal vähemalt ühel päeval äikesevihma. Olime parasjagu looduses matkamas ning tänasime Jumalat selle eest, et tappev palavus asendus pilvise ja isegi vihmase ilmaga. Saime küll märjaks, aga olime see-eest väga õnnelikud, et ei pidanud kuumarabanduse ohvriks langema. :)

Meie 20-liikmeline misjonitiim Albaanias jagunes esimesel nädalal kahte gruppi: ühed viisid kohalike laste jaoks läbi English Campi ja teised ehitasid sildu. Ise osalesin viimati mainitud rühma tegevustes, mis tegeles linnaäärses ebaseaduslikus asulas sildade ehitamisega üle solgikraavide. Nimelt ei ole seal piirkonnas elavatel inimestel oma maja püstitamiseks ehitusluba ja seetõttu puuduvad ka esmavajalikud rajatised nagu kanalisatsioon ja elektrivõrk. Nii jookse solgivesi teeäärsetes kraavides, mille ületamiseks on kohalik rahvas käepärastest vahenditest sildu ehitanud. Tavaliselt on need piisavalt laiad vaid ühe inimese jaoks. Leidub ka autode jaoks ehitatud sildu, mille ületamine vastaval sõidukil on välismaalase jaoks omaette elamus. Peab väga täpne arvestus olema, et ilma probleemideta ühest niisugustest sildadest autoga üle saada :)

Esialgu oli meil plaanis ehitada vaid üks sild ning sellegi jaoks finantside leidmine oli kohalike misjonäride jaoks keeruline. Kui aga üks sild oli valmis ehitatud ning poolteist nädalat sealviibimist veel ees, hakkasid arenema mõtted ka järgmise silla ehitamise suunas. Issand aga kinkis vahendeid veel enamaks! Kokku ehitasime selles ebaseaduslikus asulas neli silda ja lisaks veel ühe kiige!

Pilt sellest, millised on sillad albaania moodi (P.S. Leia pildilt sild!)

Osa meie sillatiimist koos kahe kohaliku mehega (vasakul), kes pea igal sillaehitusel nõu ja jõuga kaasa aitasid :)

Mõned näited valminud tööst :)

Misjonäridel, kes meid Albaanias vastu võtsid ja meile programmi paika panid, oli sildade ehitamise ideega ka vaimulik tagamõte – sildade ehitamine inimeste vahele. Hetkel on Albaanias päris palju välismisjonäre, kes kõik püüavad saada kohaliku rahvaga kontakti ja mõista nende elu ning maailmapilti. Selles töös vajavad nad tarkust, et kristlikust usust väga vähe teadev rahvas võiks kogeda Kristuse armastust.

Üldiselt on albaanlased väga lahke ja sõbralik rahvas, kes peab välismaalastest lugu ning tahab endast alati head muljet jätta. Neile on päris palju tähtis just väline pool: oluline on riietuda parimate riietega ka siis, kui söögi jaoks raha ei jää; pakkuda külalisele parimat rooga, olgugi et kodus tegelikult midagi süüa pole. Samas eluasemete puhul on asi pigem vastupidi.

Teisel nädalal Albaanias korraldasime õhtuti ka evangeelse mõttega tänavaüritust linnaväljakul. Kuna tehnilised võimalused igasuguseks heli võimendamiseks või kas või muusika mängimiseks puudusid, ei olnud efekt võib-olla nii suur kui võinuks, ent tähelepanu suutsime ühe välismaalaste kambana siiski äratada. Esmalt tegeleti lastega mängude ja näomaalingute kaudu, misjärel ühe kohaliku koguduse liikmed rääkisid neile lugusid Piiblist. Meie tiimi liikmed kahjuks albaania keelt ei osanud ja albaanlased ise ka väga inglise keelt ei mõistnud, kuid õnneks leidsime siiski viisi neile evangeeliumi sisu edasi andmiseks. Nimelt lavastasime mitmel õhtul sõnatuid draamasid, mis ideaalis oleksid küll pidanud muusika taustal esitatud saama, ent tegime siis albaania moodi (kiire ja käepäraste vahenditega) :)

Albaania moodi kolimine. Kui kõik autosse ei mahu, siis naise koht on kastis :) Läbi autoakna pildistatud, seega taas ülesanne: leia pildilt naine :) Muide, sõitsime kiirteel...

Sain külastada ka Albaania kristlikku raadiojaama:

Nüüd tagantjärele mõtlen, et oleksin tahtnud kuidagi kasulikum olla selle rahva jaoks. Keeleoskuse puudus sai tegelikult takistuseks, mida saanuks hea tahtmise korral vältida. Samuti mõtlen, et kogu sellel asjal oleks võinud olla rohkem kohe nähtavat vilja... kuid siin pean tõdema, et Jumal ei tööta alati nii, nagu mina arvan, et Ta peaks. Alati ei näe me vilju kohe. Ning vahel tuleb meil teha vigu, et õppida tegema õigesti.

Ometi kinnitas Issand kogu meie tiimi eriliselt just viimasel koosveedetud õhtul ühise palve ajal. Varem olime kuulnud lugu nägemusest selles linnas asuva suure staadioni kohta. Üks sakslane nägi nägemuse sellest, kuidas tol ajal valgustuseta olnud staadionile paigaldatakse võimsad prožektorid. Ta nägi neid põlemas ja valgustamas kogu staadioni, mis samal ajal oli täis Jumalat ülistavaid inimesi. Üks osa nägemusest täitus päeval, mil staadioni igasse nurka tõepoolest paigaldati kõrged mastid, mille igaühe küljes palju prožektoreid. Kuid need ei olnud selleks ajaks, kui meie tiim sinna reisis, veel kunagi põlenud. Iga misjonär selles linnas koges, et just see staadion on eriline keskpunkt, kus ühel päeval midagi suurt sünnib, ning nad ootasid põnevusega, millal tuled esimest korda süüdatakse, et järgmine osa nägemusest võiks täituda.

Tol viimasel õhtul koos meie majutuskoha balkonil koos palvesse minnes, nägime järsku, kuidad ühe masti küljest üks peenike valguskiir staadionile langes. (Maja rõdult olid valgustid hästi näha.) Üks prožektor oli põlema pandud. See oli meile märk Jumalalt, et me pole olnud selles paigas ilmaasjata ning pimedusse on jõudnud vähemalt üks valguskiir. Palve ajal aga olime tunnistajaks sellelegi, kuidas veel prožektoreid süttis! Laulsime Issandale kiitust ja tänasime Teda selle võimsa kinnituse eest. Lõpetanud palve, otsustasime mõnede noortega minna ise staadionile ja vaadata, mis seal siis õieti toimub. Kui me sinna jõudsime, oli juba päris suur hulk kohalikku rahvastki tulnud imeasja uudistama. Tundus, et mingid tähtsad mehed katsetasid staadioni tehnikat. Ja nii uskumatu, kui see meile ka ei tundunud, süttisid lõpuks kõik prožektorid! Valgus oli võimas ja täitis kogu ümbruskonna! Laulsime seal staadionilgi ülistuslaule Jumalale. See oli võrratu õhtu! Kuigi meil oli kurb lahkuda armsaks saanud inimestest ja südamesse pugenud rahvast, teame, et Issand viib oma töö edasi ja ühel päeval tuleb ärkamine sellele maale.

„Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhele mitte!” (Ha 2,3)