***

Hoida kinni sellest, mis sul on. Väärtustada seda, mida sulle on juba usaldatud. Kanda selle eest hoolt. Sest kui seegi pole sinu jaoks piisavalt tähtis ja väärtuslik, kuidas saaksid sa siis omada midagi suuremat?
Enne suuri asju on väikesed. Aga kui sa arvad, et väikesed asjad ei loe ning võid nad kõrvale jätta, siis pole sinu jaoks suurt tulemas. Ükski asi pole tähtsuseta ja ebavajalik. Maailmas ei ole ruumi juhustele. Selle pärast pole neid ka olemas.

Sul on üks tee, mida pead käima. Sa tead, et see on õige. Oled selles veendunud. Ja siis tuleb keegi, kes ütleb, et ka temal on õige tee ning et ta on selles vähemalt sama palju veendunud. Kummal on õigus? Eeldus on muidugi see, et kahte õigust ei saa olla. Pole olemas rohkem kui üht tõde.
Kuidas siis vahet teha? Kui toetuda ainult endale, siis ei saagi vahet teha. Peab olema kohtumõistja. Aga kui mõlemal on olemas kohtumõistja?
Siis on asi veel jamam, sest kaht erinevat kohtumõistjat ei saa olla. Sest ei saa olla rohkem kui üht tõde. Üks kohtumõistjatest peab olema petis. Kumb? Kes selle üle kohut mõistab?
See, kes on tõde. Sest tõde valitseb vale üle. Kui üks kohtumõistjatest on tõde, siis valitseb ta ka teise üle. Sest teine on petis.
Miks on aga võimalik selle olukorra tekkimine? Kui üks valitseb teise üle, siis on tal ka meelevald teda vaikima sundida. Miks ta seda ei tee?
Küllap on seegi millekski vajalik. Ja pealegi annab tõde endast õigel hetkel tunda. Ning kes armastab tõde, tunneb ta ära. Sest lambad tunnevad oma karjase häält.

Muudetud elude suvi

Selleks aastaks on siis suvega ühel pool. Kaasa võtta on sellest tohutult ning see oli vast parim suvi siiani.

Saaremaa misjoninädal, millelt ma nüüd päevakese olen jõudnud tagasi olla, läks suurepäraselt. Jumala juhtimine oli väga võimsalt tunda ning lõppkokkuvõttes mõjus see nädal mulle mitte väsitavalt ja energiatvõtvalt, vaid hoopis uut elujõudu andvalt. Enne misjoninädalat olin parajalt väsinud igasugu tegutsemistest ja ringi trallitamisest, ent tänase kuupäeva esimesel pooltunnil Tartusse jõudes ei tundunud asjad mulle enam ebameeldivad ja tüütud. Näiteks fakt, et kool algab nädala pärast ning sellega seoses on vaja natuke pingutada, et asjad korda ajada, ei näi üldsegi enam vastik ja hirmuäravatav. Jah. Ma olen puhanud. Ja seda mitte kodus passides, vaid jumalariigi tööd tehes.

Misjoninädalate kaudu, mis toimusid üle Eesti, muutis Jumal mitmete inimeste elusid. Lisaks neile, kes said päästetud, ka nende omi, kes oma aja neil nädalatel Tema teenimisele pühendasid.

Jah. Jumal on imeline. Selles pole kahtlust.

Üle saja aja

Njah. Tundub, et kui ma inimeste soovitusi ikka kuulda tahan võtta, siis pean oma mõttepajatused tõepoolest bloggerisse üle tooma. Samas, kui tahaksin erineda ja nö vastuvoolu ujuda (mida ma niigi aeg-ajalt teen), siis oleks tark jääda püsima msn-i blogisse. Kuid viimasel juhul oleksin väga alatu: küsin küll teiste arvamust, aga sellega arvestada ei taha.
Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis mis vahet sel on, kus ma kirjutan. Peaasi, et need, keda asi huvitab, saavad oma uudishimu rahuldatud. Seega kaldun alluma masside tahtele...

Kiired ajad on. See suvi on möödunud nii kiiresti, et ma pole vahepeal üldsegi jõudnud asjade üle pikemalt järele mõelda. Kõik muudkui juhtub ja juhtub... ja mina pean lihtsalt kaasa ujuma. Aga nii ongi vist hea. Lihtsalt elan ja olen ning vaatan, kuidas asjad juhtuvad. Põnev!

Plaanisin olla peaaegu terve suve kodus Saaremaal, aga mingil põhjusel läks hoopis vastupidi. Olen olnud enamuse ajast mandril tegeledes igasugu erinevate asjadega ning tutvudes seeläbi väga paljude uute inimestega. Kusjuures viimane ei ole minu jaoks kunagi olnud eesmärk omaette.
Mõned asjad juhtuvad nii ootamatult, et löövad segamini kogu eelnevalt tehtud plaanidekava. Ja siis ma avastangi ikka ja jälle, et niimoodi on hoopis põnevam ja lahedam. Sest püüdes meeleheitlikult oma esialgsetest plaanidest kinni pidada, heidame vahel tahtmatult kõrvale ka selle, mida me tegelikult elult ootame. Jah. Valikuid tuleb teha, aga ootamatustekski tuleb valmis olla ning anda neile võimalus ennast tõestada. Sageli vabandavad ootamatused suprehästi välja selle, et nad meie plaanidesse auke teevad ja end meelevaldselt meie elusse segavad, ning väga tihti on meil hiljem põhjust neid tänada. Sest nad on toonud midagi, millest kogu aeg unistanud oleme. Vastused võivad saabuda kombel, milleks me valmistunud pole.

Ja nagu ütles üks pastor oma jutluses: "Pea alati meeles, et sa võid olla kellegi palve vastus."