pühapäev, 30. märts 2008
laupäev, 22. märts 2008
Tänasest uus slideshow!
Kõrvalolev slideshow presenteerib minu õe - Liis Teesalu - töid ja loomingut. See on vaid väike osa sellest, ent usun, et näitab päris hästi, millisest tasemest me räägime... Ta ei ole ühtegi pilti kopeerinud. Kõik on ise joonistatud.
Vot selline õde on mul.
Vot selline õde on mul.
"Juhuslik" kohtumine
Huvitav päev oli eile. Käisin Leelo kooriga Pärnus kontserti andmas ja pärast seda tahtsin Saaremaale sõita, et üle saja aja taas koju minna. Kõik plaanitu sai küll tehtud, ent tee lõpptulemuseni oli vägagi teistsugune kui olin ette kujutanud.
Plaanisin õhtul pärast kontserti Pärnust Tartu-Kuressaare bussi peale minna. Õnneks taipasin juba hommikul, et see üritus ei pruugi mul õnnestuda, sest täis bussi peale vahepealsetest peatustest enam kedagi peale ei võeta... Tegin kiired ümberarvestused ja rihtisin mingi maaliini bussi peale, mis mind Virtsu viiks, et siis sealt jalgsi praami peale saaksin. Üsna varsti tuli mul taas oma plaane muuta, sest avanes võimalus ühe koorikaaslase autoga Muhu pealinna Liivale saada. Juba autos olles tegin kava veelkord ringi, sest järjekord praamile oli liiga pikk, et seal koos heade inimestega ootama hakata. Otsustasin ise õnne proovida ja autorivi lõpust umbes 500 m kassani joosta, et kolme minuti pärast väljuma pidanud praamile jõuda. (Selle praami peal pidi olema Tallinna buss, millega oleksin siis Kuivastust edasi Saaremaale saanud).
On vist siililegi selge, et aeg, mille jooksul mul see vahemaa tuli läbida (mitte tühjade kätega!) ja veel piletki ära osta, oli liiga lühike. No aga mind see ei heidutanud. Kui nägin, et praamil on luugid veel avatud ja pealelaadimine alles käib, siis võtsin asja rahulikumalt. Ja ma jõudsingi sellele praamile...
... või õigemini ühele teisele, sest bussi, millele tahtsin jõuda, selle praami peal küll ei olnud. Ja et see buss seal olemas pidi olema, oli kindel. Kuid praamid olid vahepeal otsustanud vabagraafiku alusel sõitma hakata... Niisiis. Olin küll praami peal, aga Kuivastust edasi poleks mul millegagi minna olnud. Enne kui omaenda pead kasutama hakkasin, helistasin isale, kes mulle üsnagi loogilise lahenduse andis - mul tuli minna mingi auto peale, mis Kuressaarde sõidab ning mind siis vahepeal maha paneks. Ok. Selge. Võtsin selle plaani ja asusin vaimu valmistama.
Korraga märkasin natuke eemal laevakoridoris tuttavat nägu. See oli Iti - mu keskkooliaegne kallis pinginaaber, kellega vahepeal eriti suhelnud polnud. Teadsin, et see on mu võimalus. Nii selleks, et Itiga rääkida ja küsida, kuidas tal läinud on, kui ka selleks, et kodule lähemale saada. (Telefonis oli ta mul ikka veel nime all "Iti kallis :)" :P) Helistasin ja küsisin igaks juhuks kas ta ikka on praami peal. Jaa! Ning autoga ja sõitmas just sinna, kuhu vaja ;)
Olin Itit nähes nii õnnelik, et raske oli oma emotsioone ohjeldada. Tema muidugi ei tundunud maha jäävat :D Lihtsalt nii hea oli temaga jälle rääkida silmast silma. Pärast lõpetamist 2006. aastal ei olnud mul seda võimalust olnud... Ja tore oli tõdeda, et tegemist on täpselt sama Itiga, kellega koolis ühes pingis istusin :)
Ja ma jõudsingi koju. Palju põnevamal viisil kui olin iial osanud oodata.
P.S. Kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma "juhustesse" suhtun ;)
Plaanisin õhtul pärast kontserti Pärnust Tartu-Kuressaare bussi peale minna. Õnneks taipasin juba hommikul, et see üritus ei pruugi mul õnnestuda, sest täis bussi peale vahepealsetest peatustest enam kedagi peale ei võeta... Tegin kiired ümberarvestused ja rihtisin mingi maaliini bussi peale, mis mind Virtsu viiks, et siis sealt jalgsi praami peale saaksin. Üsna varsti tuli mul taas oma plaane muuta, sest avanes võimalus ühe koorikaaslase autoga Muhu pealinna Liivale saada. Juba autos olles tegin kava veelkord ringi, sest järjekord praamile oli liiga pikk, et seal koos heade inimestega ootama hakata. Otsustasin ise õnne proovida ja autorivi lõpust umbes 500 m kassani joosta, et kolme minuti pärast väljuma pidanud praamile jõuda. (Selle praami peal pidi olema Tallinna buss, millega oleksin siis Kuivastust edasi Saaremaale saanud).
On vist siililegi selge, et aeg, mille jooksul mul see vahemaa tuli läbida (mitte tühjade kätega!) ja veel piletki ära osta, oli liiga lühike. No aga mind see ei heidutanud. Kui nägin, et praamil on luugid veel avatud ja pealelaadimine alles käib, siis võtsin asja rahulikumalt. Ja ma jõudsingi sellele praamile...
... või õigemini ühele teisele, sest bussi, millele tahtsin jõuda, selle praami peal küll ei olnud. Ja et see buss seal olemas pidi olema, oli kindel. Kuid praamid olid vahepeal otsustanud vabagraafiku alusel sõitma hakata... Niisiis. Olin küll praami peal, aga Kuivastust edasi poleks mul millegagi minna olnud. Enne kui omaenda pead kasutama hakkasin, helistasin isale, kes mulle üsnagi loogilise lahenduse andis - mul tuli minna mingi auto peale, mis Kuressaarde sõidab ning mind siis vahepeal maha paneks. Ok. Selge. Võtsin selle plaani ja asusin vaimu valmistama.
Korraga märkasin natuke eemal laevakoridoris tuttavat nägu. See oli Iti - mu keskkooliaegne kallis pinginaaber, kellega vahepeal eriti suhelnud polnud. Teadsin, et see on mu võimalus. Nii selleks, et Itiga rääkida ja küsida, kuidas tal läinud on, kui ka selleks, et kodule lähemale saada. (Telefonis oli ta mul ikka veel nime all "Iti kallis :)" :P) Helistasin ja küsisin igaks juhuks kas ta ikka on praami peal. Jaa! Ning autoga ja sõitmas just sinna, kuhu vaja ;)
Olin Itit nähes nii õnnelik, et raske oli oma emotsioone ohjeldada. Tema muidugi ei tundunud maha jäävat :D Lihtsalt nii hea oli temaga jälle rääkida silmast silma. Pärast lõpetamist 2006. aastal ei olnud mul seda võimalust olnud... Ja tore oli tõdeda, et tegemist on täpselt sama Itiga, kellega koolis ühes pingis istusin :)
Ja ma jõudsingi koju. Palju põnevamal viisil kui olin iial osanud oodata.
P.S. Kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma "juhustesse" suhtun ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)