Ise kulgen eesti keele ja kirjanduse õpetajaks saamise poole, aga blogi pealkirju panen inglise keeles... Kahtlane, ma ütlen.
Kuid, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma peaksin vb muutma oma blogi inglisekeelseks, sest ma kahtlustan, et sellel võib olla ameerika rahvusest lugejaid. See on veel samm, mida pean tõsiselt kaaluma, enne kui otsuse langetan. Ka kaks eraldi blogi pole ju välistatud...
Eile oli klassikokkutulek, mis kestis hommikuni :P Erinevate asjaolude tõttu jõudisn koju 7.45. Päris vara minu kohta :D Ajasime neljani hommikul mõnusalt juttu, kuni tuli peaaegu see aeg, mil Leenul tuli hakata mandri poole sõitma. Mina aga magasin siis juba... Mareku kommentaar sellele oli: "Mari! Sa magad terve päeva maha! Ma pole näinud suuremat unekotti kui Mari." Nojah. Tõepoolest. Ma ei lasknud ennast millestki häirida :P Uni on tugev asi.
Aga kokkutulek ise oli megavahva. Mind liigutas eriti asjaolu, et inimesed ei ole nende paari aasta jooksul oluliselt muutunud, st nendele omased toredad, armsad ja naljakad jooned on endiselt alles ja seda oli rõõm tõdeda. Kuid kuidagi suureks oleme kõik saanud. Mis on ka tegelikult tore :)
Kahju oli sellest, et nii vähe meid kohale sai tulla. Tipphetkel oli meid 9. Eks kunagi hiljem saab suuremalt korraldada ja siis ehk näeb neid ka, keda vb juba aastaid kohanud pole.
Kusjuures, kõige tähtsam selle suve kohta ei ole veel sellesse sissekandesse kirja saanudki. Kuid nüüd ta tuleb: Jumal teeb imesid! Ja see on lihtsalt vägev :)
Sügis tuleb suure hooga ja asjaajamised lendavad peale. TÜ Rebasenädal, tudengikonverents "Teadus ja elu. Sisu ja siht" ning tuutoritöö vajavad korraldamist üsnagi üheaegselt - kõik augusti lõpus. Mul on selleks kolm päeva. Eks jooksvalt saab ka nii mõndagi teha, aga üldised suuremad asjad peavad ikka enne kooli algust paika saama.
Põnev aasta tuleb, ma kahtlustan ;)
"How gerat is our God"
