Mõttetera

"Sõnakuulmiseks ei ole tarvis aru saada; arusaamine tuleb siis, kui oleme sõna kuulanud." (Rick Joyner, Tõrvik ja mõõk, lk 86)

Jõudis kohale

Ma hakkan alles nüüd asjadest aru saama. Ma olen 21 aastat vana ja olen juba ammu arvanud, et olen ikka üsna tark igasugu valdkondades. Eriti, mis puudutab suhteid ja Jumalalt. Puha lollus muidugi! Nüüd alles hakkavad asjad selgemaks saama. On tunne, nagu oleksin kogu aeg pime olnud. Mitte miski ei ole keeruline, aga just seetõttu on nii raske uskuda.

Kui Jumal tahab, et ma ootaksin ja oleksin kannatlik, ju see siis on vajalik. Alguses (aasta tagasi) sõdisin küll vastu nagu jonnakas laps: "Ma ei taha oodata! Tahan oma tahtmist nüüd ja kohe!" Ent hetkel olen jõudnud arusaamisele kui rumal oli minust see usaldamatus. Hullem veel see, et suuga tunnistasin küll, et olen valmis olema kannatlik ning uskuma, et kõik on kontrolli all, aga südamesse polnud see usk jõudnud.

Tasapisi ta aga tuli. Eriti kui ma olin sunnitud tõdema, et ma olen jõuetu midagi ise tegema. Teadsin, et kõik minu enda pingutused oleksid vaid pikendanud seda nn ooteaega. Hambad ristis tegin otsuse alistuda.

Ja nüüd ma alles näen, kui imeliselt hästi teab meie taevane Isa, mida me vajame ning mis on meile parim. Just samamoodi nagu mu isa on mind kasvatanud olema sõnakuulelik isegi siis, kui ma ei saa aru, miks mingi korraldus vajalik on, kasvatab Jumal meis kuulekust. Ning nagu hiljem täiskasvanuks saades märkasin, et mu isal oli õigus ning et ta on mind ääretult hästi kasvatanud, nii ka Jumalaga - mingi aja möödudes alles saan aru, miks tol hetkel läks nii nagu läks. Ja et kõik tõesti on kontrolli all!

Hetkel loomulikult kahetsen, et ma kohe alguses ei tahtnud rõõmuga kuuletuda ja oodata. Näen nüüd, kui rumal ma olin! Ma muidugi ei ütle, et ei tee selliseid lollusi enam kunagi, sest ma lihtsalt ei tea omeenda käitumist ette, küll aga tahan õppida sellest kogemusest ning edaspidi targem olla.

Mulle ei meeldi oodata. Ja ma arvan, et mitte keegi meist ei suuda olla piisavalt kannatlik, et saaks öelda "Mulle väga meeldib oodata! Naudin seda ja sooviksin, et peaksin iagvesti ootama!". Ootamine tõepoolest ei ole lemmiktegevus. Ent ootamine võib tulla kasuks. Oodates on võimalik õppida. Õppida palju enda ja ka teiste kohta ning mõista asju, millest rahulikult ootamata poleks aru saanud.

Jah. Ma pean tunnistama, et Jumal on imeline. Aitäh Temale, kes on mulle õpetanud nii palju ning seadnud mu silmad vaatama õiges suunas ning häälestanud mu südame õigele lainele. Jumal on armastus ja vaid Teda tundes võime tunda tõelist armastust.

Nüüd on palju kergem edasi oodata :)

(kell 12.00)

Täna oli ilus päev :)

(10:09 PM)

Meie tiim :P

Need me siis oleme, kes noorte seikluslaagrit korraldame :)

Noorte seikluslaager (13-24 aastastele) toimub 7.-10. juulini Põlva maakonnas Saarjärve puhkekeskuses. Laagri pealkiri on "Valikute ristteel" ning antud teema kohased ettekanded ja arutelud toimuvad hommikutel ja õhtutel (lõkke ääres). Päevasel ajal on kavas seiklusmängud ja palju muud põnevat ;) Kaastegevad on 13 ameeriklast ning on võimalik saada päris hea keelepraktika ;)
Laagri maksumus (sh transport) on 450 EEK.
Info ja registreerimine: Rivo Rajandu telef. 5693 7859
Otse loomulikult võib ka siitsamast küsida ja end kirja panna ;)
Registreerumistähtaeg on 27. juuni!!!!

Olete oodatud :)

Täna

Helene ja Joona lähevad mulle Saaremaale külla täna. Aga mina olen Tartus :D

Ise lähen Leenuga mõningate minutite pärast Enele (klassiõele) külla. Kujuneb huvitavaks, ma usun :)

Pärast seda on kodugrupi hooaja lõpetamine (kusjuures hooaega kui sellist meil vist ei jõudnudki olla :D). Saame kokku ja räägime juttu. Ja palvetame ka muidugi :)

Seejärel lähen Elle poole, et temalt mõned pildid saada ja neid siis ise kodus edasi imetleda :P

Ja siis tulen koju.

Nii saabki jälle kümneid kilomeetreid käia. Nagu juba paar päeva on juhtunud. Täitsa huvitav, et linna tingimustes käin jalgsi palju rohkem, kui maal käiks.

Millal küll koju saan...

(see postitus on tehtud 11:18 AM)

Kas näete mind hüppamas?

Kujutage nüüd ette. Te olete poolteist kuud järjest vahetpidamata õppinud ja eksameid teinud (viimasest ka mingil määral sõltuvusse sattunud) ja järsku, ühel päeval on see kõik läbi. It's over. It's done. Finito.
Ja kas ei pane see rõõmust hüppama? :)

LÄBI!!!!!!!! jeppijeeeeee!
Ok, ma püüan emotsioonidega mitte üle pingutada. Igasugused trastilised muutused ei ole tavaliselt head. Muutusi tuleb ikka pikkamööda ja mõõdukalt üle elada :)

Täna sain raamatu läbi. Selle sama, mis on liiga hea, et olla tõsi. Ja nii ta ongi.

Ma lähen ka. Põgenen Jumala juurde. Vist üsna kohe pärast ameeriklaste tralli. Seega juuli keskpaik kuni augusti keskpaik (umbes) olen ära. Nuutsakul. Kui Jumal lubab. Aga vahepeal on paar pulma ka ;)

Täna tähistasime kirikus ühe abielupaari briljantpulmi. 60 aastat abielus! ... Ajalooline. Võimas. Aukartust äratav. Ilus. Jumalik. Armastus.