neljapäev, 24. veebruar 2011

Miks, miks, miks...

ma ei ole ammu kirjutanud siia? No eks sellel ole nii neid kui noid põhjuseid. K kommentaarile viidates pean tunnistama, et tõepoolest ei kajasta see blogi enam ammu seda, mida on lubanud kajastada. Nimelt on siin äärmiselt vähe juttu sellest, mis toimub. No ja eks ta ole ikka seetõttu, et nii palju toimub kogu aeg :)

Igatahes üht võin ma kõige selle keskel kindlalt öelda - Jumal on imeline! Ettearvamatud on Tema teed ja mõtted. Vaid Teda usaldades suudab inimene püsida tões. Isegi, kui tuuled tahavad lausa pikali puhuda, saan seista vaid Temast kinni hoides.

Uus aasta tõi mu ellu väga suuri muutusi. Pean ütlema, et pöördumatuid ;) Tundsin (ja tunnen praegugi), et olen justkui üle kuhjatud kingitustest, mille Jumal on teinud. Üks kõige võrratumaid kingitusi on mu kallis kihlatu, kellesse Issand on pannud täpselt selle, millest olen kaua unistanud ja mille pärast Jumalat palunud. Ent mida aeg edasi seda enam näen, et Taevane Isa on andnud kaugelt üle minu palvete. Muinasjutuna tunduv kokkusaamislugu paneb mind vahel imestama, et sellised asjad saavad juhtuda minusuguse tavalise inimesega... Kuid siis meenutab Issand mulle oma Sõna ja tuletab taas meelde, et "Iga hea and ja täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju" (Jk 1,17)

Kuid andku lugejad mulle andeks, et ka praegu pikemalt ei kirjuta. Nimelt pean maikuu alguseks esitama oma magistritöö, mille peale läheb järgnevad kaks kuud kogu aur. Inetrvjuusid sel teemal enne kooli lõpetamist ei anna. Tänan Sind, kes palves toetad!

Jäägu Jumala rahu Su üle
Tema armastus, rõõm täitku Sind
Tema valguses käi, kõiges looda Ta peal
Tema arm jäägu hoidma Sind teel

:)