Kuid siin ma siis nüüd olen.
November on möödunud reisimise tähe all. Kõigepealt sai käidud Soomes konverentsil ning boonusena ka kahel sealsel kogudusel külas (Turus ja Lahtis). Minu eelarvamused konverentsi kohta lükati juba üsna alguses suure hooga ümber: tegu ei olnud tavalise juhtimiskonverentsiga, mida siin-seal aeg-ajalt ikka ja jälle korraldatakse, vaid hoopis suurepärase korralduse ja ülesehitusega kristlik juhtimiskonverents. Jumal oli kohal.
Mõned päevad tagasi saabusime Leelo kooriga Viinist, kus osalesime Schuberti koorikonkurssil. Meil läks uskumatult hästi!!! Saime kategoorias kolmanda koha ning üldises arvestuses viienda koha ja kulddiplomi. Arvestades väga karmi konkurentsi ja professionaalset žüriid, tuleb meie kooril selle saavutuse üle uhke olla. Kergelt see ei tulnud.
P.S. Bussireisid on toredad asjad, sest siis on palju aega mõelda. Ja aknast välja vaadata. Lihtsalt nii hea. :)
Ja nüüd tuleb jälle kooli sisse elada. Paar nädalat veel ning siis saab juba eksameid teha. Eks me näe, mis siis sel semestril juhtuma hakkab. :P
Igatahes on vägagi vabandatav see, et ma siia kirjutada ei jõua eriti. Lihtsalt liiga kiire on kogu aeg. Igal pool aktivist olemine ei ole just kõige vähem aeganõudev tegevus.
Sageli on selline tunne nagu jookseksin elust läbi... vist üritan millegagi sammu pidada... või siis tunnen hirmu, et jätan midagi äkki tegemata ja magan midagi maha. Ei teagi. Küllap see on see täiskasvanute maailm.
Kuid ükskõik kui kiiresti või kui kaugele ma jooksen, ei taha ma eest ära joosta. Pigem on tunne, et tahaksin vastu joosta, et kiiremini kohale jõuda. Ja siis vahel mõtlengi, kas ma üldse õiges suunas jooksen... Seetõttu ei tohigi ma unustada teeviitasid vaadata ning ennast juhtida lasta. Ma tahan kohale jõuda. Mis sest, et ma ei tea, millal.
