mõned asjad

Nonii. Olen juba saanud vihjeid selle kohta, et mu blog väga vaevaliselt uueneb ning läheb sada aega, enne kui jälle mõni uus mõte kirja pandud saab.

Kuid siin ma siis nüüd olen.

November on möödunud reisimise tähe all. Kõigepealt sai käidud Soomes konverentsil ning boonusena ka kahel sealsel kogudusel külas (Turus ja Lahtis). Minu eelarvamused konverentsi kohta lükati juba üsna alguses suure hooga ümber: tegu ei olnud tavalise juhtimiskonverentsiga, mida siin-seal aeg-ajalt ikka ja jälle korraldatakse, vaid hoopis suurepärase korralduse ja ülesehitusega kristlik juhtimiskonverents. Jumal oli kohal.

Mõned päevad tagasi saabusime Leelo kooriga Viinist, kus osalesime Schuberti koorikonkurssil. Meil läks uskumatult hästi!!! Saime kategoorias kolmanda koha ning üldises arvestuses viienda koha ja kulddiplomi. Arvestades väga karmi konkurentsi ja professionaalset žüriid, tuleb meie kooril selle saavutuse üle uhke olla. Kergelt see ei tulnud.

P.S. Bussireisid on toredad asjad, sest siis on palju aega mõelda. Ja aknast välja vaadata. Lihtsalt nii hea. :)

Ja nüüd tuleb jälle kooli sisse elada. Paar nädalat veel ning siis saab juba eksameid teha. Eks me näe, mis siis sel semestril juhtuma hakkab. :P

Igatahes on vägagi vabandatav see, et ma siia kirjutada ei jõua eriti. Lihtsalt liiga kiire on kogu aeg. Igal pool aktivist olemine ei ole just kõige vähem aeganõudev tegevus.
Sageli on selline tunne nagu jookseksin elust läbi... vist üritan millegagi sammu pidada... või siis tunnen hirmu, et jätan midagi äkki tegemata ja magan midagi maha. Ei teagi. Küllap see on see täiskasvanute maailm.

Kuid ükskõik kui kiiresti või kui kaugele ma jooksen, ei taha ma eest ära joosta. Pigem on tunne, et tahaksin vastu joosta, et kiiremini kohale jõuda. Ja siis vahel mõtlengi, kas ma üldse õiges suunas jooksen... Seetõttu ei tohigi ma unustada teeviitasid vaadata ning ennast juhtida lasta. Ma tahan kohale jõuda. Mis sest, et ma ei tea, millal.

ahjaa. Üks asi, millest ma aru ei saa, on see vale kellaaeg siin blogspotis. Ma ei tea, mis ajas siin elatakse. Kell ei ole praegu 12.21 PM, vaid hoopis 22.22. Niiet arvutage siis ise.

Pulmad on juba mõnda aega peetud olnud ja vahepeal on aeg jõudnud päris mitme nädala võrra edasi liikuda. Valduri (pruudi vend) kodulehel on ka päris suur hunnik pilte Maili ja Tiidreku pulmadest. Tõeliselt toredad pulmad olid! 10 punkti ;)

Hmm... ja hääl on ka ammu tagasi juba :) Pole tegelikult lõplikult ära käinudki ja selle eest olen talle tänulik. Tubli!

Algab oktoober (kes veel märganud ei ole...) ja see tähendab, et aasta saab mõne kuu pärast läbi ja siis algab uus. Mis omakorda viitab sellele, et aeg läheb kiiresti. Vahel tahaks, et ta hoo maha võtaks, ent vahel jälle on tahtmine, et ta võiks juba otsa saada. Aga mis siin ikka viriseda. Olgem rahul sellega, mis meil on, ning osakem sellest rõõmu tunda. Eriti aga hinnakem inimesi, kes meie elus on. Sest nemad on kingitus.

Alati, kui ma kirjutama hakkan, läheb pea tühjaks. Enne oli küll asju, millest kirjutada, aga õigel hetkel neid järsku enam ei ole. Asi on ka võib-olla selles, et on päris raske väljendada keerulisi mõtteid. Või need ei peagi tegelikult keerulised olema, ent sellised, mis mulle on tähtsad, aga teistele näiteks üldse korda ei lähe. Nojah. Võib-olla ma mõtlen liiga palju. Kah võimalik.

Neljapäeval pärast noortekat käisime seitsmeliikmelise gängiga kohvikus õhtut veetmas. Entusiastid :P Huvitav oli minna kamba kristlastest noortega läbi linna ja pakkuda "konkurentsi" kesklinnas "huvitegevust" harrastavatele teismeliste gruppidele.
Meie rahval tekkis tol õhtul vastupandamatu soov minna kolmapäeva hommikul rabasse päikesetõusu vaatama ja loodust nautima. Ja nii teemegi ;)
Mõned pildid meie õhtusest koosviibimisest on üleval Helari fotokaevus.

Hetkel olen Saaremaal. Aga homme pean juba jälle lahkuma...

Nii. Nüüd ma olen juba ennast ületanud. Lõpetan selle.

Kohtumiseni!

Hääl jäi kuhugi maha...

Jah. Sõidan mina jalgrattaga kooli (või tagasi koju) ja järgmisel päeval enam häält ei ole :S Kadunud. Õnneks mingid riismed on ikka säilinud, mille peale uut häält ehitama hakata. Aga kurb ikkagi. Vana oleks ka veel kõlvanud.

Laupäeval on pulmad!!! :) Nii äge. Mul on tohutult hea meel, et Maili mind kutsus. Lihtsalt imeline. Olen seni käinud ühes pulmas. (Tädi pulm palju aastaid tagasi :D) Aga sõprade pulmad on hoopis teine asi ju. Nii tore, et on olemas sõbrad, kes abielluvad :) Loodan ise ka kunagi nii kaugele jõuda...

Ja muide! Elu on lühike - püsi ärkvel!
Õnnistusi!

***

Hoida kinni sellest, mis sul on. Väärtustada seda, mida sulle on juba usaldatud. Kanda selle eest hoolt. Sest kui seegi pole sinu jaoks piisavalt tähtis ja väärtuslik, kuidas saaksid sa siis omada midagi suuremat?
Enne suuri asju on väikesed. Aga kui sa arvad, et väikesed asjad ei loe ning võid nad kõrvale jätta, siis pole sinu jaoks suurt tulemas. Ükski asi pole tähtsuseta ja ebavajalik. Maailmas ei ole ruumi juhustele. Selle pärast pole neid ka olemas.

Sul on üks tee, mida pead käima. Sa tead, et see on õige. Oled selles veendunud. Ja siis tuleb keegi, kes ütleb, et ka temal on õige tee ning et ta on selles vähemalt sama palju veendunud. Kummal on õigus? Eeldus on muidugi see, et kahte õigust ei saa olla. Pole olemas rohkem kui üht tõde.
Kuidas siis vahet teha? Kui toetuda ainult endale, siis ei saagi vahet teha. Peab olema kohtumõistja. Aga kui mõlemal on olemas kohtumõistja?
Siis on asi veel jamam, sest kaht erinevat kohtumõistjat ei saa olla. Sest ei saa olla rohkem kui üht tõde. Üks kohtumõistjatest peab olema petis. Kumb? Kes selle üle kohut mõistab?
See, kes on tõde. Sest tõde valitseb vale üle. Kui üks kohtumõistjatest on tõde, siis valitseb ta ka teise üle. Sest teine on petis.
Miks on aga võimalik selle olukorra tekkimine? Kui üks valitseb teise üle, siis on tal ka meelevald teda vaikima sundida. Miks ta seda ei tee?
Küllap on seegi millekski vajalik. Ja pealegi annab tõde endast õigel hetkel tunda. Ning kes armastab tõde, tunneb ta ära. Sest lambad tunnevad oma karjase häält.

Muudetud elude suvi

Selleks aastaks on siis suvega ühel pool. Kaasa võtta on sellest tohutult ning see oli vast parim suvi siiani.

Saaremaa misjoninädal, millelt ma nüüd päevakese olen jõudnud tagasi olla, läks suurepäraselt. Jumala juhtimine oli väga võimsalt tunda ning lõppkokkuvõttes mõjus see nädal mulle mitte väsitavalt ja energiatvõtvalt, vaid hoopis uut elujõudu andvalt. Enne misjoninädalat olin parajalt väsinud igasugu tegutsemistest ja ringi trallitamisest, ent tänase kuupäeva esimesel pooltunnil Tartusse jõudes ei tundunud asjad mulle enam ebameeldivad ja tüütud. Näiteks fakt, et kool algab nädala pärast ning sellega seoses on vaja natuke pingutada, et asjad korda ajada, ei näi üldsegi enam vastik ja hirmuäravatav. Jah. Ma olen puhanud. Ja seda mitte kodus passides, vaid jumalariigi tööd tehes.

Misjoninädalate kaudu, mis toimusid üle Eesti, muutis Jumal mitmete inimeste elusid. Lisaks neile, kes said päästetud, ka nende omi, kes oma aja neil nädalatel Tema teenimisele pühendasid.

Jah. Jumal on imeline. Selles pole kahtlust.

Üle saja aja

Njah. Tundub, et kui ma inimeste soovitusi ikka kuulda tahan võtta, siis pean oma mõttepajatused tõepoolest bloggerisse üle tooma. Samas, kui tahaksin erineda ja nö vastuvoolu ujuda (mida ma niigi aeg-ajalt teen), siis oleks tark jääda püsima msn-i blogisse. Kuid viimasel juhul oleksin väga alatu: küsin küll teiste arvamust, aga sellega arvestada ei taha.
Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis mis vahet sel on, kus ma kirjutan. Peaasi, et need, keda asi huvitab, saavad oma uudishimu rahuldatud. Seega kaldun alluma masside tahtele...

Kiired ajad on. See suvi on möödunud nii kiiresti, et ma pole vahepeal üldsegi jõudnud asjade üle pikemalt järele mõelda. Kõik muudkui juhtub ja juhtub... ja mina pean lihtsalt kaasa ujuma. Aga nii ongi vist hea. Lihtsalt elan ja olen ning vaatan, kuidas asjad juhtuvad. Põnev!

Plaanisin olla peaaegu terve suve kodus Saaremaal, aga mingil põhjusel läks hoopis vastupidi. Olen olnud enamuse ajast mandril tegeledes igasugu erinevate asjadega ning tutvudes seeläbi väga paljude uute inimestega. Kusjuures viimane ei ole minu jaoks kunagi olnud eesmärk omaette.
Mõned asjad juhtuvad nii ootamatult, et löövad segamini kogu eelnevalt tehtud plaanidekava. Ja siis ma avastangi ikka ja jälle, et niimoodi on hoopis põnevam ja lahedam. Sest püüdes meeleheitlikult oma esialgsetest plaanidest kinni pidada, heidame vahel tahtmatult kõrvale ka selle, mida me tegelikult elult ootame. Jah. Valikuid tuleb teha, aga ootamatustekski tuleb valmis olla ning anda neile võimalus ennast tõestada. Sageli vabandavad ootamatused suprehästi välja selle, et nad meie plaanidesse auke teevad ja end meelevaldselt meie elusse segavad, ning väga tihti on meil hiljem põhjust neid tänada. Sest nad on toonud midagi, millest kogu aeg unistanud oleme. Vastused võivad saabuda kombel, milleks me valmistunud pole.

Ja nagu ütles üks pastor oma jutluses: "Pea alati meeles, et sa võid olla kellegi palve vastus."

hmm...

mis siis nüüd teha? mul on ju juba üks blogimise lehekülg tegelikult... mariteesalu.spaces.live.com
Ma pean vist lihtsalt vaatama kumb mulle rohkem meeldib. Ja küsima ka teiste arvamust. Sest ma olen avastanud, et minu tegemistest loevad päris mitmed inimesed.
Panengi nüüd käima võistluse. Teen nii, et esimeseks septermbriks pean otsustama, kumma juurde siis jään. Kas siia või msn-i? see nõuab muidugi hoolikat tutvumist mõlemaga. (eelkõige aga sellega siin, sest siinseid võimalusi ma alles hakkan avastama).
ja kui keegi juhuslikult seda siin loeb ja tahaks oma arvamust öelda, siis lase aga käia! :)