Slaidiesitlusest ja muust

Esmalt vajab taas kord mainimist fakt, et juuresolevad pildid ei ole mitte minu enda looming ega ka kusagilt suvaliselt saadud joonistused, vaid minu üliandeka õe vilunud pliitasitõmmete tulemused. Nagu näha, on ta "Videviku" fänn :)

We're accepted! Ehk siis et me oleme vastuvõetud Albaania misjonitiimi, mis tähendab seda, et seni 99% kindlusega plaanid on muutunud 100% kindlateks plaanideks nii palju, kui minust ja M-st sõltub. Kogu asi kestab meie jaoks 19. juulist 9. augustini. Lähemalt saab selle kohta vaadata siit. Rooma on siis koht, kuhu kõik misjonimeelsed kokku sõidavad, kus omavahel tutvuvad ning end tööks ette valmistavad ja kust 24. juulil igaüks valitud riiki sõidab. Meie puhul on selleks Albaania.
Mõned eestpalvesoovid: et organisatoorsed asjad laabuksid nii, nagu vaja; et finantsilised vahendid oleksid õigel hetkel olemas; Albaania maa ja rahva pärast, et pinnas saaks külviks valmistatud; et meie sõnad ja veel enam teod/suhtumine väljendaksid Taevase Isa armastust selle rahva vastu. Mina ja M oleme väga tänulikud iga inimese eet, kes tõstab palvekäed Issanda poole neis asjus :)

Nii palju suvistest plaanidest praegu. Muudest teemadest tasuks esile tõsta asjaolu, et meie suguvõsa laienes möödunud teisipäeval uue liikme võrra. Nimelt sündis mu tädile neljas laps, kaua oodatud, aga üllatavalt kiiresti saabunud poeg :) Juhhuuu!
Lisaks sellele pandi laupäeval alus uuele perekonnale: Mare ja Helari pole enam kihlatud, vaid hoopis laulatatud! Seega siis perekond Hellenurm :)

Nii. Mina lõpetan. Kool nõuab oma osa.

Rohkelt õnnistusi kõigile!

Saaremaiselt saaremaine

Olen taas kodus!!! Ja see on hea tunne :) Terve nädal võrratut aega Saaremaa puhtas õhus on ees ootamas ja juba alanudki!

Põnevusega ootan sellega seoses ka seda, mida Jumal tuleva nädala jooksul teeb. Usun, et Temal on palju varuks. Tahan olla Tema lähedal, et kõik see kätte saada.

Suhtlemise eksam läks hästi, õigemini aasti :) Ja klaveri arvestusel võisin taas kogeda Jumala erilist ligiolu, rahu ja abi. Imeliselt läks seegi.

Olen vahepeal tabanud, et mõned inimesed Sind, mu blogi, ikka külastavad. Mitmeid on neidki, kes lausa üllatuslikud külalised. Tere teile! :)

Hmm... kaks rida ja siis klahv enter. Nii on siiamaani olnud. Aga mul ei olnud plaanis mingit vabavärsilist luuletust siia kirja panna, ausõna. Lihtsalt mõtted on kaherealised.

Tahaksin midagi sisukat ja ilusat ka öelda, aga mul napib hetkel selleks ressursse. Nii siis ütlengi vaid "Aidaa! Kohtume jälle!"

mis on asjade mõte?

Näiteks selle blogi pidamise mõte? Äi tia.

Igatahes mingil põhjusel peavad inimesed tänapäeval vajalikuks end internetikeskkondades välja elada ja kirjutada avameelselt sellest, mis toimub.

Mul vist toimub nii palju, et ei jõua kõike kirjutada. Ja kui midagi hakkaks kirjutama, siis peaks ju valiku tegema, sest muidu käib üle jõu....

Õppima peab igatahes palju, jah, siin ülikoolis. Vot sulle siis lihtsat magistrit. Vaat' et hullem kui baka.

Heiaho! läheme edasi nüüd pedagoogilise suhtlemisega (ajal, mil minu kursaõde on pedagoogiliselt psühho). Sisenaljad. Aga ikkagi naljakad. Esmaspäeval läen eksaamile (jälle sisenali, küll Kippadi-Kappadi juba aru saab).

Nii. Nalja pole. Sööma kutsuti.

Aga mis iganes ka poleks, to God be the glory! Jah. V Ä G E V :)