Ja ongi juba veebruar (ja seegi varsti läbi) ning kool on ähvardavalt lähedal, puuteulatuses. Vaatan jaanuarile tagasi ja mõtlen, et mida ma siis selle kuu aja jooksul õieti tegin. Hmm... HMM... See on ikka hämmastav, kui kiiresti aeg käest kaob, ilma et oleksid midagi erilist ette võtnud.
Tajusin olukorra tõsidust eriti teravalt möödunud nädalavahetusel ja otsustasin päästa veel, mis päästa annab. Kuna olin tol hetkel parasjagu Rõuges (ja seal ümbruskonnas), siis ahvatlevana tundus võimalus jääda oma puhkuse lõppu sinna veetma. Üks kord talve (TALVE!? :S) jooksul peab ikka suusatamas ka käima ju :) Mõeldud, tehtud. Rõuges veedetud ajast kujunes parim puhkus. Loodus, lumi, head inimesed, Jumal, muusika ja õhk. Kindlasti paljut veel, mida hetkel ei mäleta nimetada. Mitte ühtegi kohustust. Vabadus.
Venitasin seda aega nii pikaks kui andis. Kokkuvõttes olin Kaskede perel külas siis laupäeva õhtust kolmapäeva pärastlõunani. Ja see oli kvaliteetaeg.
Kindlasti tekib küsimus (ja mul endalgi tekkis see), et miks ma siis ometi Saaremaale (koju) ei läinud, kuhu väikevend (no ja ma arvan, et teisedki :P) mind väga ootab. Siin on vastus üsna ühene: tasuta sõite ei tehta.
Lisaks muudele põnevatele asjadele jäi selle puhkuse teeneteks ka kitarrimängu õppimise võimalus. Ning ehkki mu esialgne plaan oli harjutada Karini vastostetud kitarril, siis tundub, et Jumal arvas teisiti :) Ma sain täitsa priilt endale kitarri, mis Kerlil kodus kasutult seisis ning omanikku ootas. Ja nüüd ma siis vaikselt tinistan. :) Eks mulle osaks langenud õnnistus kohustab mind ka asja tõsisemalt võtma ning annab rohkem tahet. Aitäh! :)
Ahjaa. Lume koha pealt jäi mul mainimata, et hoolimata Eestis valitsevast üldisest lumepuudusest, on Haanja ja Rõuge kandis lumi siiski maas ja seda kohe nii palju, et saab vabalt suusatada ;) Haanja küngastel tegin muuhulgas ka avastuse, et saarlasest suusataja ei pruugi Lõuna-Eesti maastikul läbi lüüa :P
Väikse varba lood
Imelik juhtum leidis aset viis minutit pärast kojujõudmist kolmapäeval. Kööki minnes lõin oma varba päris tugevasti moosikasti vastu ära. No valus oli, aga ma ei teinud sellest suuremat välja - ennegi ju varbaid ära löödud ja ellu jäädud.
Kuid sel korral valu üle ei läinud. Mõtlesin, et mis siis ikka. Ei saanud sellele palju tähelepanu pöörata, kuna tuli kirikusse minna. Veidi valus oli astuda, aga noh, elasin üle.
Kui õhtul hilja koju tulin ja pilgu varbale heitsin, leidsin eest värvilise üllatuse. Minu parema jala väike varvas oli üles paistetanud ja verevalumitega kaetud. Mingi sinine ala oli ka jalalaba peal. Ega ma korralikult käia ei saanudki koju tulles. Aga et nii hull on, seda ma ei arvanud.
Kont oli terve, selles olin ma, lähtudes oma võhiklikest teadmistest meditsiinis, üsna kindel.
Kirjuvarvas olen tänase päevani, aga valu on päris olematuseni taandunud. Õnneks. Kuid mind ikka paneb üllatuma asjaolu, et koduste vahenditega on väga lihtne end vigaseks teha/lüüa/peksta.... :S Mingit turvalisust ei ole ju. Lööd lihtsalt väikse varba ära ja ongi korras. Ma ei tea, kust ma selle jõu küll võtsin. Heast tujust vist :D. Igatahes hilisemal uurimisel selgus, et papist moosikast on tegelikult vägagi pehme ning üha uskumatumaks muutus minu väikse varba olukord. Imelik. Aga noh. Nalja sai vähemalt :D
Suvel...
... on kiire. Juuli kaks esimest nädalat veedan ameeriklastega. Meie koguduse juurde tuleb umbes kümneliikmeline misjonitiim Ameerikast ning mul tuleb neid siis kogu nende siinviibimise aja kantseldada :D Töö selles vallas aga juba käib, kuna suurem osa oragniseerimisest tuleb ära teha juba järgnevate nädalate jooksul. Juuli algusesse jääb siis nendega füüsiliselt kaasas käimine (mis omakorda tähendab kolmest laagrist osavõttu ja sinna vahele jäävate päevade sisustamist).
Juuli on otsast lõpuni täidetud laagritega. Neid tuleb nii korraldada kui ka läbi viia ning õnneks on ka mõned, kuhu saan lihtsalt "tarbijana" minna. Augusti suhtes on mul ka kahtlane tunne, et kisub kiireks. Kuu algusesse, muide, on planeeritud pulmad ;) Ei, mitte minu omad :D
Loomulikult oli mul plaan suvel tööle minna, aga mida enam ma sellele mõtlen, seda võimatumana see tundub. Kuid miskit pean selles suhtes siiski ette võtma. Muidu läheb asi karmiks. Veel karmimaks.
Aga nüüd ma küll lõpetan. Ehkki rääkida võiks veel paljust, sest kirja sai õigupoolest ainult killuke, ent loodan, et mingi ülevaate see annab.
Palju Jumala õnnistusi!
Mari Kirjuvarvas
