Ma hakkan alles nüüd asjadest aru saama. Ma olen 21 aastat vana ja olen juba ammu arvanud, et olen ikka üsna tark igasugu valdkondades. Eriti, mis puudutab suhteid ja Jumalalt. Puha lollus muidugi! Nüüd alles hakkavad asjad selgemaks saama. On tunne, nagu oleksin kogu aeg pime olnud. Mitte miski ei ole keeruline, aga just seetõttu on nii raske uskuda.
Kui Jumal tahab, et ma ootaksin ja oleksin kannatlik, ju see siis on vajalik. Alguses (aasta tagasi) sõdisin küll vastu nagu jonnakas laps: "Ma ei taha oodata! Tahan oma tahtmist nüüd ja kohe!" Ent hetkel olen jõudnud arusaamisele kui rumal oli minust see usaldamatus. Hullem veel see, et suuga tunnistasin küll, et olen valmis olema kannatlik ning uskuma, et kõik on kontrolli all, aga südamesse polnud see usk jõudnud.
Tasapisi ta aga tuli. Eriti kui ma olin sunnitud tõdema, et ma olen jõuetu midagi ise tegema. Teadsin, et kõik minu enda pingutused oleksid vaid pikendanud seda nn ooteaega. Hambad ristis tegin otsuse alistuda.
Ja nüüd ma alles näen, kui imeliselt hästi teab meie taevane Isa, mida me vajame ning mis on meile parim. Just samamoodi nagu mu isa on mind kasvatanud olema sõnakuulelik isegi siis, kui ma ei saa aru, miks mingi korraldus vajalik on, kasvatab Jumal meis kuulekust. Ning nagu hiljem täiskasvanuks saades märkasin, et mu isal oli õigus ning et ta on mind ääretult hästi kasvatanud, nii ka Jumalaga - mingi aja möödudes alles saan aru, miks tol hetkel läks nii nagu läks. Ja et kõik tõesti on kontrolli all!
Hetkel loomulikult kahetsen, et ma kohe alguses ei tahtnud rõõmuga kuuletuda ja oodata. Näen nüüd, kui rumal ma olin! Ma muidugi ei ütle, et ei tee selliseid lollusi enam kunagi, sest ma lihtsalt ei tea omeenda käitumist ette, küll aga tahan õppida sellest kogemusest ning edaspidi targem olla.
Mulle ei meeldi oodata. Ja ma arvan, et mitte keegi meist ei suuda olla piisavalt kannatlik, et saaks öelda "Mulle väga meeldib oodata! Naudin seda ja sooviksin, et peaksin iagvesti ootama!". Ootamine tõepoolest ei ole lemmiktegevus. Ent ootamine võib tulla kasuks. Oodates on võimalik õppida. Õppida palju enda ja ka teiste kohta ning mõista asju, millest rahulikult ootamata poleks aru saanud.
Jah. Ma pean tunnistama, et Jumal on imeline. Aitäh Temale, kes on mulle õpetanud nii palju ning seadnud mu silmad vaatama õiges suunas ning häälestanud mu südame õigele lainele. Jumal on armastus ja vaid Teda tundes võime tunda tõelist armastust.
Nüüd on palju kergem edasi oodata :)
(kell 12.00)
1 kommentaar:
kas oled juba jõudnud lugeda teksti, mille andsin? nüüd, su mõtteid ootamisest lugedes, olen veel kindlam, et see vist täpselt sulle selles ajas ja kohas on mõeldud. loodan, et avab arusaamist kannatlikkuses kasvamisest veelgi...;)
nauditavat ooteaega ja hetkede märkamise rõõmu!!
Postita kommentaar