Niisiis nagu lubatud - sellest, mis toimub, lähemalt.
Neljapäevast tänaseni olin ameeriklastega Võrtsjärve ääres jahtklubi Merikotkas purjelaagris. Käisin purjetamas ka ;) Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...
Jumal on lihtsalt imeline. Ja et seda teada ja märgata tuleb Temaga koos käia.
Juba esimesel päeval oli mul ameeriklastega just selline tunne, nagu teaksin neid juba ammu ning rahvuslik ja keeleline erinevus oli täiesti tähtsusetu - me oleme üks perekond, ühe Isa lapsed. That made me cry. Because if you learn something like that, you get an awesome feeling inside that won't let you hold your tears back.
Ja olla laagris koos umbes 60 lapsega (enamik neist poisid), kes külaliste saabudes elevile läksid ning olid nähtavalt vaimustunud ameerika mängudest ja kõigest muust põnevast, on samuti erakorde elamus. Nii palju erinevaid lapsi, kõik loodud ühe Looja poolt. Lahkumine oli valus. Kõigi jaoks.
Loomulikult ei saa me läbi vihmata. Ma usun, et nii palju ekstreemseid kogemusi korraga oli ameeriklaste jaoks üsna suur proovikivi. Aga nende tahe ja igatsus teha seda, milleks nad on kutsutud, oli märksa suurem. Naer ja armastus ei kadunud kordagi. Meie sinna jõudes sadas paduvihma, esimene öö oli käredalt külm ning kogu laager ise oli vaid telgid looduses - mitte ühtegi maja - ja kuivkäimla. Peale selle saime täna, meie lahkumise päeval, suure äikesetormi osalisteks: tugev tuul ja väääga palju vett, mis kedagi kuivaks ei jätnud. Kõige tipuks olid kaks ameeriklast ja mõned lastest samal ajal väikeste purjekatega (laseritega) vee peal. Need läksid tugeva tuulega loomulikult ümber ja jama oli rohkem, kui oleks vast soovinud. Ent siiski pääsesid kõik elusalt ja tervelt ja isegi naerusuiselt :)
Muide, ameeriklased avastasid, miks on eestlased nii kõhnad ja ameeriklased peavad palju pingutama selleks, et mingisuguseski vormis püsida. Esiteks söövad meie üleookeani sõbrad palju - väga palju - rohkem suhkrut sisaldavaid tooteid ning ebatervislikku toitu kui meie. Teiseks aga käivad eestlased saunas ja higistavad kogu jama välja :) Pretty smart, don't you think? ;)
Tomorrow will be my day off. Mitte et ma ameeriklastest väsinud oleksin. Vastupidi. Aga lihtsalt väike puhkus ja teadmine, et ma ei vastuta mitte millegi eest, ei tee paha. Osa sebimisest, mis oleks muidu homsesse jäänud, sain ka täna tehtud, seega kõik on ok. Homme vaba päev!
Esmaspäeval hakkab uus laager. Seesama seikluslaager, millest olen varem juba juttu teinud. Usun, et ka sellest tuleb midagi suurt. Midagi head.
Ma arvan, et kui nad ära lähevad - need ameerilased - hakkan ma küll nutma. Nad on lihtsalt nii toredad! Minu eelarvamused purunesid taas kord. Ja tõepoolest - pole vahet mis kultuurist või rahvusest sa oled, Jumala riigis on kõik üks rahvas - Tema rahvas.
Kell on 23:11.
Neljapäevast tänaseni olin ameeriklastega Võrtsjärve ääres jahtklubi Merikotkas purjelaagris. Käisin purjetamas ka ;) Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...
Jumal on lihtsalt imeline. Ja et seda teada ja märgata tuleb Temaga koos käia.
Juba esimesel päeval oli mul ameeriklastega just selline tunne, nagu teaksin neid juba ammu ning rahvuslik ja keeleline erinevus oli täiesti tähtsusetu - me oleme üks perekond, ühe Isa lapsed. That made me cry. Because if you learn something like that, you get an awesome feeling inside that won't let you hold your tears back.
Ja olla laagris koos umbes 60 lapsega (enamik neist poisid), kes külaliste saabudes elevile läksid ning olid nähtavalt vaimustunud ameerika mängudest ja kõigest muust põnevast, on samuti erakorde elamus. Nii palju erinevaid lapsi, kõik loodud ühe Looja poolt. Lahkumine oli valus. Kõigi jaoks.
Loomulikult ei saa me läbi vihmata. Ma usun, et nii palju ekstreemseid kogemusi korraga oli ameeriklaste jaoks üsna suur proovikivi. Aga nende tahe ja igatsus teha seda, milleks nad on kutsutud, oli märksa suurem. Naer ja armastus ei kadunud kordagi. Meie sinna jõudes sadas paduvihma, esimene öö oli käredalt külm ning kogu laager ise oli vaid telgid looduses - mitte ühtegi maja - ja kuivkäimla. Peale selle saime täna, meie lahkumise päeval, suure äikesetormi osalisteks: tugev tuul ja väääga palju vett, mis kedagi kuivaks ei jätnud. Kõige tipuks olid kaks ameeriklast ja mõned lastest samal ajal väikeste purjekatega (laseritega) vee peal. Need läksid tugeva tuulega loomulikult ümber ja jama oli rohkem, kui oleks vast soovinud. Ent siiski pääsesid kõik elusalt ja tervelt ja isegi naerusuiselt :)
Muide, ameeriklased avastasid, miks on eestlased nii kõhnad ja ameeriklased peavad palju pingutama selleks, et mingisuguseski vormis püsida. Esiteks söövad meie üleookeani sõbrad palju - väga palju - rohkem suhkrut sisaldavaid tooteid ning ebatervislikku toitu kui meie. Teiseks aga käivad eestlased saunas ja higistavad kogu jama välja :) Pretty smart, don't you think? ;)
Tomorrow will be my day off. Mitte et ma ameeriklastest väsinud oleksin. Vastupidi. Aga lihtsalt väike puhkus ja teadmine, et ma ei vastuta mitte millegi eest, ei tee paha. Osa sebimisest, mis oleks muidu homsesse jäänud, sain ka täna tehtud, seega kõik on ok. Homme vaba päev!
Esmaspäeval hakkab uus laager. Seesama seikluslaager, millest olen varem juba juttu teinud. Usun, et ka sellest tuleb midagi suurt. Midagi head.
Ma arvan, et kui nad ära lähevad - need ameerilased - hakkan ma küll nutma. Nad on lihtsalt nii toredad! Minu eelarvamused purunesid taas kord. Ja tõepoolest - pole vahet mis kultuurist või rahvusest sa oled, Jumala riigis on kõik üks rahvas - Tema rahvas.
Kell on 23:11.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar