Vanemad ja uuemad uudised

Tere taas!

Nüüd ei ole mul vist küll enam ühtegi tõsiseltvõetavat vabandust mittekirjutamiseks. Nojah. Ühe võib-olla hädavaevu leiab (märksõna: prioriteedid), aga lugejat, kes on viitsinud kuid ja kuid uue postituse ilmumist oodata seejuures parasjagu pahuraks muutudes, see ei rahustaks. (Siinkohal tekib mul tõsine kahtlus, kas eelpool kirjeldatule vastavat isikut ka tegelikkuses eksisteerib... Tõenäolisem on variant "Ise kirjutan, ise loen"...)

Lugegu keegi või mitte, mina tahan au tuua Issandale, kes on imeliselt läbi kandnud pingelisest koolilõpu perioodist ning kinnitanud mind edaspidiste valikute osas. Saanud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna ootamatult kiitusega lõpetatud, on pilk suunatud piirilinna Valga poole. Seal ootab üks äärmiselt tore ja armas kool mind endale eesti keele õpetajaks. Ja juba pooleteise nädala pärast seangi end seal sisse ja asun Jumala abiga õpetaja kutsumust täitma :) Põnev, aga samas ka ärevust tekitav.

Kui töökoht Valgas juba olemas oli, ent elamispinnaga veel pead tuli vaevata, ütles üks mu kallitest korterikaaslastest Tartus kuldsed sõnad: "Mari, kui Jumal tahab, et Sa sinna tööle lähed, siis küll Tal on Sulle ka elukoht olemas. Ega Tema siis ometi poolikut tööd tee?!" Minu parasjagu murelikus seisus oli see otsekui Issanda enda kõnetus, mis andis jõudu uskuda ja palves kõik Tema hoolde anda. Ja täpselt siis, kui vaja, tekkis ka palutud korter. Imelised on meie kõikvõimsa Jumala teed! Kahest eraldi allikast sain ma viite ühele korterile, mis kuulub kohalikule kogudusele. Võtsin kätte ja läksin asja uurima, paludes, et Jumal annaks märku, kas on just see koht see õige. Olin omajagu mures korteri seisukorra pärast (üürikuulutused internetis ei andnud just palju lootust...), sest üüripinna remondisse poleks ma tahtnud investeerida. Samas olin valmis selleski osas kannatlik olema.

Korterisse sisenedes sain kindla veendumuse, et tegu on õige kohaga. Haruldaselt korralik ja ilus korter, mis mulle esimesest pilgust väga meeldis. Eriliselt kinnitas seegi, kui mind vastu võtnud pastor rääkis, kuidas nemad olid kogudusega samuti palunud Issandalt selgust, mida selle korteriga peale hakata, ning kuidas temalegi oli kahest erinevast allikast laekunud info kellegi õpetajanna kohta, kes mingil imelikul põhjusel just Valka tahab kolida.

Ja nii siis ongi :) Õige pea kolin Valka ja saan huvilisi külla kutsuda ;) Viimased peaksid endast muidugi mingil viisil ka märku andma. Vastasel juhul ei saa ma 100% kindel olla, kes need huvilised täpselt on :)

Vanematele uudistele on nüüd väga laia kaarega ja pinnapealne ring ümber saanud. Uusim uudis puudutab aga minuga kontakteerumist populaarse suhtlusvõrgustiku Facebook (või Feisspuuk, nagu ma seda põhjusega nimetan) kaudu. Nimelt alates eilsest mind näiliselt seal enam ei eksisteeri. Miks siis näiliselt? Seetõttu, et tegemist on päris kavalalt üles ehitatud aparaadiga, mis laseb igaühe hõlpsasti sisse, ent millest välja kolida pole enam sugugi kerge. Esmalt on vaja päris palju vaeva näha, et leida koht, kust kontot oleks võimalik kustutada. Vastav nupp leitud, tuleb tunnistada, et tegu on deaktiveerimise mitte kustutamisega, mis tähendab seda, et nii pea kui väljakolija uuesti end sisse logib, on ta automaatselt taas aktiveeritud ehk igaühe jaoks nähtav ja olemas. Deaktiveerimine niisiis pole midagi muud kui konto nähtamatuks muutmine. Vot sulle kustutamist siis. Palju õnne, feisspuuklased!

Ahsoo, minu otsuse tagamaadest ka veidi. Nimelt tekkis mul mõni aeg tagasi tõsine dilemma seoses oma elukutsega. Kas peaksin igale õpilasele FB-s kättesaadav olema ning kas igaüks neist peaks olema mu sõbralistis? See tekitas veidi ebamugavust. Mitte selles mõttes, et mul oleks nende eest midagi varjata, vaid pigemini on probleemiks küsimus töö ja eraelu piiride kulgemisest. Ka siin ei taha ma jätta vääritimõistmise ruumi ja pean ütlema, et minu jaoks oleks igati tore õpilastega sõbraks saada, kuid siiski näen (eriti tänapäeva ühiskonna kontekstis) vajadust panna paika kindlad piirid õpetaja tööalase suhtlemise ning eraeluliste kontaktide vahel. Sel moel on õpetajal kergem jääda õpetajaks ja õpilasel õpilaseks. Ma olen muidugi teadlik võimalikest tekkida võivatest probleemidest väljaspool internetisuhtlust, aga eks siis nendegagi pean Jumala abiga edaspidi tegelema. Minu ülesanne on teha praegu kõik endast olenev, et anda õpetajatöös välja maksimum.

Aga jah: mida raksemaks osutus FB-st väljakolimine, seda suuremaks muutus soov seda teha... Mõtlema panev, kas pole?

Nii. Nüüd on õhtu juba ammu käes ja mul aeg siit Nuutsakult selleks korraks otsad kokku tõmmata. Ja seda selleks, et siis kord järgmisel võimalusel kas samast või juba uuest kohast taas üks postitus teele panna.

Seniks hoidku ja varjaku Jumal teid oma peopesa sees!

Siiralt

Mari