Mida vähem ma oman asjade kulgemise üle ise kontrolli, seda rohkem olen ma sunnitud usaldama Teda, kelle käes on alati kogu juhtimine ning kes ei eksi kunagi ega jää kunagi millegagi hiljaks. Tema näeb ja teab, miks asjad on nii, nagu nad on, ja Tema vaateväli on lõpmatult suurem kui minu oma. Tema viib täide oma lubadused siis, kui on õige aeg. Kunagi, mitte kunagi, ei tee Ta seda liiga vara. Kunagi, mitte kunagi, ei jää Ta hiljaks. Tema tahtmine sünnib alati. Ja mitte miski ei juhtu ilma Tema loata.
See kõik on muutumatu. Muutuda saab vaid see, kuidas mina sellesse suhtun ning kuidas mina seda teadmist oma elus rakendan. Mul on võimalus võidelda, olles ette kaotanud, või alistuda ning elada rahus ja õnnistuses. Mida varem ma otsustan alistuda, seda rohkem jääb mul aega nautida kogu head, mis Temal minu elu jaoks on.
Ma pean julgema Teda usaldada kõiges. KÕIGES. Kuigi mulle tundub, et ise tegutsedes teen palju head ja saavutan kiiremini tulemused, pikendaksin ma sellega hoopis oma ooteaega, tehes samal ajal valu nii endale kui teistele. Kui ma oleksin egoist, siis ma ju ei tekitaks endale piinu. Kui ma aga hoolin teistest, siis ma teen kõik võimaliku, et vältida teistele kannatuste valmistamist. Niisiis. Olgu ma kes tahes, ma ei pääse mööda Temast.
Ei ole nii, et poole oma elust olen ma andnud Temale ja teise poole jätnud endale. On kas kõik või mitte midagi. Ja mulle endale ei kuulu nii või teisiti ükski osa mu elust. Mitte ühtegi protsenti. Ma saan oma elu usaldada kas täielikult headesse kätesse või jätta see tervenisti selle valitseda, keda ei huvita minu heaolu. Muud varianti ei ole. Mis on mu valik?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar