Vahepeal on väga palju juhtunud:

Olime ühe koosseisuga 17.-19. aprillil Soomes. Teenisime Jumala rahvast laulu ja sõnaga. Ja see oli vast vägev reis!
Reedel, kui hakkasime Tartust sõitma, läks mu hääl ära. Ja läks kohe täiesti ära. Olime teinud suured plaanid ja selleks oli häält vaja. Laulda ju väga muidu ei saa. Aga ehkki alguses olin pettunud ja solvunud Jumala peale, et selline asi oli võinud juhtuda. "Miks just nüüd, kus ma häält kõige rohkem vajan, peab see ära minema?" mõtlesin ma. Kuid kui hakkasin palves Jumalat otsima ja kuulasin ülistusmuusikat, sain äkitselt selguse: "Juhtugu mis iganes, mina tahan Jumala tahtmist teha!" Loomulikult pidi usku olema, et hääl võiks tagasi tulla, ent südames tahtsin seda vaid siis, kui see ka Jumala plaan on. Ootasin, et Ta võiks mu häälega imet teha ja saaksin sellest tunnistada.
Päris nii ei läinud. Reede lõunast laupäeva õhtuni sain vaid sositades end väljendada...
Kuid juba reede õhtul esimesel ülesastumisel sai Jumal mind rütmipillidega kasutada. Tegin paari kaasavõetud atribuudiga tšahh-tšahh jms. Keegi pidi ju seda ka tegema :)
Laupäeva õhtul aga Vaasa nelipühikoguduse noorteõhtule teenima minnes, nägime, et meil on tõeliselt vaja Jumalat usaldada, sest asi seal oli väga tasemel ja meil ei olnud ka aega proovi teha. Ainult soundcheck ja tuld!
Laval seisid bongod. Ma polnud neid kunagi puudutanud (rääkimata mõne muu trummitaolise asja mängimisest!), aga tundsin, et sellel õhtul oleks tegelikult väga vaja, et keegi neid mängiks. Otsustasin proovida ja kui välja ei tule, teen jälle ainult tšahh-tšahh.... Proovisin siis miskit. Aga juba nad tulid ja panid bongodele mikri, arvates, et ma olengi selleks seal, et trumme mängida! Üritasin vaielda ja öelda, et seda nüüd küll tarvis ei ole.... keegi ei võtnud mind kuulda. Teadsin, et mul ei jää muud üle, kui paluda Jumalalt andi selleks õhtuks. Nii ma siis palusingi.
Kui tuli aeg, et pidime üles astuma, õnnistas Jumal mind tõepoolest selle vajaliku anniga! Tegin midagi, mida kunagi varem polnud teinud, ja Jumal oli selles mu kõrval. Issand täitis meie selle hetke vajaduse nii imeliselt!
Sellest õppisin, et mina võin küll oodata ja mõelda, millise ime Jumal võiks korda saata, aga Tema mõtted on ikkagi veel kõrgemad! Ta tegi ime, mida ma ei olnud osanud oodata, ning sellele lisaks võisin õppida Teda usaldama igas olukorras. Minna välja ja teha Tema tahtmist teades, et Tema kannab mind.

See teadmine tuli kasuks ka evangeelse õhtu korraldamisel ja tänaval kutsete jagamisel selle nädala jooksul. Nimelt eile toimus meie koguduses suur evangeelne õhtu, milleks olime kaua valmistunud ja mille eest palju palvetanud. Terve nädala jooksul käisime linnas inimestele kutseid jagamas ja mõnedega saime pikemalt vestelda.


Ja Jumal õnnistas sedagi õhtut imeliselt! Minu jaoks isiklikult oli terve eilne päev täis imesid! Palves on jõud!


Veel pilte vaata siit ja kuula Trepikoja bändi siit.

Täna sain ma taas aimu sellest, mis võiks olla Jumala tahe minu elu jaoks. Ja mida mina ise tahaksin oma elus teha. Tohutu igatsus tekkis teha just seda üht asja! Eelmises postituseski on sellest juba juttu - tahan olla Jeesuse tunnistaja.

Tähtis on olla õigel ajal õiges kohas.

Head ööd!