Käes on esimene koolivaheaeg. Niisiis üks etapp õpetajana tööleasumisest läbitud. Üksikasjalikke kirjeldusi sellest värviküllasest ja samas pingelisest ajast tooma ei hakka, ent mõned üldised järeldused siiski.
Esimestel töönädalatel oli tõepoolest tunne, et ilma Jumala abita oleks see mu esimene ja viimane aasta õpetajana. Probleemid, millega koolis tuleb silmitsi seista, näivad mäena, mida paigast liigutada või läbi uuristada on ilmvõimatu. Laste kodune taust ja sellest tulenevad tagajärjed õppimisele ja käitumisele toovad pisarad silma. Järjest lühemaks jääb lapsepõlve nautimise aeg ning väike on nende hulk, kes seda üldse väärtuseks peavad.
Siiski, tänu Issanda abile, olen kogenud ka palju toredat ning näinud, et minust võib isegi praeguses väärtustekriisi ajas ikkagi midagi kasu olla. Kui vaid annan kõik Tema hoolde, kellel on meelevald kogu loodu üle.
Kogen väga teravalt raskusi, mida kaasaegse ühiskonna suundumused koolidele tekitavad. Ka need õpetajad, kes on kümneid aastaid selles ametis töötanud, laiutavad käsi, nähes kogu süsteemi liikumas kolinaga allamäge. Ma ei usu, et tegu on uuendusvaenulikkusega. Pigem arusaamatusega, mis süvendab lõhet otsustajate ja ellurakendajate vahel. Suurimaks mureks osutub aga vundamendi puudumine. Kõikuvale alusele rajatud süsteem, ükskõik kui võimas, on määratud hukule. Seevastu kindlale, muutumatule vundamendile ehitamine tagab vastupidavuse karmidest oludest hoolimata.
Öeldakse, et õpetaja on õpetaja 24/7. Noorele ja algajale õpetajale tähendab see eelkõige kõiksugust ettevalmistust ning õpilaste tööde parandamist. Ma ei liialda, kui ütlen, et Valgas olles töötan kogu selle aja, mil ma parasjagu ei maga. Kergematel juhtudel käib töö lihtsalt mõtetes (näiteks söömise ajal), tõsisemal tööajal aga olen kõigega pühendunud koolile. Uneajast ei ole ma põhimõtteliselt lisa võtnud, kuna vastasel juhul kannataks kogu ülejäänud aja kasutamise kvaliteet.
Vaheaegki pole mitte puhkus, vaid töö muutunud vormis.
Omad järeldused olen saanud teha ka kodus üksinda olemise plusside ja miinuste kohta. Suurima plussina tasub välja tuua vabadus mõelda ja vaikselt olla, millal iganes seda soovin. See justkui viiks lähemale Issandale. Tõsi, mõningatel juhtudel see toimibki sel viisil, ent on ka hetki, mil tunnen, et üksinda palvetamisest ja mõtlemisest jääb väheseks. Seetõttu olen eriliselt hakanud hindama koguduse osadust ja eestpalveid. Niisiis, suurimaks miinuseks pean vähest osadust kaaskristlastega. Seega tuleb mul endal näha rohkem vaeva, et suhelda ja rääkida nendega, kellelt võiksin ka vaimulikku tuge saada. Arvan, et olen sellega endale tõestanud, et pole võimalik olla kristlane ilma koguduseta.
Kas kogu see jutt tundub masendav? Võiks ju öelda: "Mari, oli see siis see Issanda tahtmine, millest suure suuga kuulutasid? Eks saa nüüd hakkama!" Jah, olen siiani täiesti veendunud, et olen õiges kohas õigel ajal ning teen õiget asja, ent mitte kordagi ei ole ma väitnud, et see saab lihtne olema. Kuid mida suuremad on raskused, seda nähtavamaks saab Issanda au. See on uutmoodi õppetükk minu elus. Õpin Jumalaga koos käima ka muutunud oludes ning olukordades, mis inimlikult on ületamatud. Ja siiski ma tean, et see on alles algus.
Üks on see, mida mina oma elus õpin ja millest läbi lähen. Hoopis teine on aga kuulda katsumustest, milles mõni usuõde või -vend parasjagu viibib. Viimasel ajal kuulen öeldavat, et raskemad ajad on veel tulemas. Mitmelt poolt seda kinnitavaid sõnumeid saades hakkab vaikselt kohale jõudma reaalsus, mis siiani veel kauguses terendas. Peitu pugeda ei ole mõtet, vastuhakk oleks samuti rumalus. Üle jääb vaid oodata ja valmistuda, võttes tänasest selle, mida saan, ning kasutades aega targasti.
"Rõõm Issandas on minu tugevus," ütleb Jumala Sõna. Võtan siis selle ja elan selle järgi.
