Vaheaeg

Käes on esimene koolivaheaeg. Niisiis üks etapp õpetajana tööleasumisest läbitud. Üksikasjalikke kirjeldusi sellest värviküllasest ja samas pingelisest ajast tooma ei hakka, ent mõned üldised järeldused siiski.

Esimestel töönädalatel oli tõepoolest tunne, et ilma Jumala abita oleks see mu esimene ja viimane aasta õpetajana. Probleemid, millega koolis tuleb silmitsi seista, näivad mäena, mida paigast liigutada või läbi uuristada on ilmvõimatu. Laste kodune taust ja sellest tulenevad tagajärjed õppimisele ja käitumisele toovad pisarad silma. Järjest lühemaks jääb lapsepõlve nautimise aeg ning väike on nende hulk, kes seda üldse väärtuseks peavad.
Siiski, tänu Issanda abile, olen kogenud ka palju toredat ning näinud, et minust võib isegi praeguses väärtustekriisi ajas ikkagi midagi kasu olla. Kui vaid annan kõik Tema hoolde, kellel on meelevald kogu loodu üle.

Kogen väga teravalt raskusi, mida kaasaegse ühiskonna suundumused koolidele tekitavad. Ka need õpetajad, kes on kümneid aastaid selles ametis töötanud, laiutavad käsi, nähes kogu süsteemi liikumas kolinaga allamäge. Ma ei usu, et tegu on uuendusvaenulikkusega. Pigem arusaamatusega, mis süvendab lõhet otsustajate ja ellurakendajate vahel. Suurimaks mureks osutub aga vundamendi puudumine. Kõikuvale alusele rajatud süsteem, ükskõik kui võimas, on määratud hukule. Seevastu kindlale, muutumatule vundamendile ehitamine tagab vastupidavuse karmidest oludest hoolimata.

Öeldakse, et õpetaja on õpetaja 24/7. Noorele ja algajale õpetajale tähendab see eelkõige kõiksugust ettevalmistust ning õpilaste tööde parandamist. Ma ei liialda, kui ütlen, et Valgas olles töötan kogu selle aja, mil ma parasjagu ei maga. Kergematel juhtudel käib töö lihtsalt mõtetes (näiteks söömise ajal), tõsisemal tööajal aga olen kõigega pühendunud koolile. Uneajast ei ole ma põhimõtteliselt lisa võtnud, kuna vastasel juhul kannataks kogu ülejäänud aja kasutamise kvaliteet.

Vaheaegki pole mitte puhkus, vaid töö muutunud vormis.

Omad järeldused olen saanud teha ka kodus üksinda olemise plusside ja miinuste kohta. Suurima plussina tasub välja tuua vabadus mõelda ja vaikselt olla, millal iganes seda soovin. See justkui viiks lähemale Issandale. Tõsi, mõningatel juhtudel see toimibki sel viisil, ent on ka hetki, mil tunnen, et üksinda palvetamisest ja mõtlemisest jääb väheseks. Seetõttu olen eriliselt hakanud hindama koguduse osadust ja eestpalveid. Niisiis, suurimaks miinuseks pean vähest osadust kaaskristlastega. Seega tuleb mul endal näha rohkem vaeva, et suhelda ja rääkida nendega, kellelt võiksin ka vaimulikku tuge saada. Arvan, et olen sellega endale tõestanud, et pole võimalik olla kristlane ilma koguduseta.

Kas kogu see jutt tundub masendav? Võiks ju öelda: "Mari, oli see siis see Issanda tahtmine, millest suure suuga kuulutasid? Eks saa nüüd hakkama!" Jah, olen siiani täiesti veendunud, et olen õiges kohas õigel ajal ning teen õiget asja, ent mitte kordagi ei ole ma väitnud, et see saab lihtne olema. Kuid mida suuremad on raskused, seda nähtavamaks saab Issanda au. See on uutmoodi õppetükk minu elus. Õpin Jumalaga koos käima ka muutunud oludes ning olukordades, mis inimlikult on ületamatud. Ja siiski ma tean, et see on alles algus.

Üks on see, mida mina oma elus õpin ja millest läbi lähen. Hoopis teine on aga kuulda katsumustest, milles mõni usuõde või -vend parasjagu viibib. Viimasel ajal kuulen öeldavat, et raskemad ajad on veel tulemas. Mitmelt poolt seda kinnitavaid sõnumeid saades hakkab vaikselt kohale jõudma reaalsus, mis siiani veel kauguses terendas. Peitu pugeda ei ole mõtet, vastuhakk oleks samuti rumalus. Üle jääb vaid oodata ja valmistuda, võttes tänasest selle, mida saan, ning kasutades aega targasti.

"Rõõm Issandas on minu tugevus," ütleb Jumala Sõna. Võtan siis selle ja elan selle järgi.

Vanemad ja uuemad uudised

Tere taas!

Nüüd ei ole mul vist küll enam ühtegi tõsiseltvõetavat vabandust mittekirjutamiseks. Nojah. Ühe võib-olla hädavaevu leiab (märksõna: prioriteedid), aga lugejat, kes on viitsinud kuid ja kuid uue postituse ilmumist oodata seejuures parasjagu pahuraks muutudes, see ei rahustaks. (Siinkohal tekib mul tõsine kahtlus, kas eelpool kirjeldatule vastavat isikut ka tegelikkuses eksisteerib... Tõenäolisem on variant "Ise kirjutan, ise loen"...)

Lugegu keegi või mitte, mina tahan au tuua Issandale, kes on imeliselt läbi kandnud pingelisest koolilõpu perioodist ning kinnitanud mind edaspidiste valikute osas. Saanud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna ootamatult kiitusega lõpetatud, on pilk suunatud piirilinna Valga poole. Seal ootab üks äärmiselt tore ja armas kool mind endale eesti keele õpetajaks. Ja juba pooleteise nädala pärast seangi end seal sisse ja asun Jumala abiga õpetaja kutsumust täitma :) Põnev, aga samas ka ärevust tekitav.

Kui töökoht Valgas juba olemas oli, ent elamispinnaga veel pead tuli vaevata, ütles üks mu kallitest korterikaaslastest Tartus kuldsed sõnad: "Mari, kui Jumal tahab, et Sa sinna tööle lähed, siis küll Tal on Sulle ka elukoht olemas. Ega Tema siis ometi poolikut tööd tee?!" Minu parasjagu murelikus seisus oli see otsekui Issanda enda kõnetus, mis andis jõudu uskuda ja palves kõik Tema hoolde anda. Ja täpselt siis, kui vaja, tekkis ka palutud korter. Imelised on meie kõikvõimsa Jumala teed! Kahest eraldi allikast sain ma viite ühele korterile, mis kuulub kohalikule kogudusele. Võtsin kätte ja läksin asja uurima, paludes, et Jumal annaks märku, kas on just see koht see õige. Olin omajagu mures korteri seisukorra pärast (üürikuulutused internetis ei andnud just palju lootust...), sest üüripinna remondisse poleks ma tahtnud investeerida. Samas olin valmis selleski osas kannatlik olema.

Korterisse sisenedes sain kindla veendumuse, et tegu on õige kohaga. Haruldaselt korralik ja ilus korter, mis mulle esimesest pilgust väga meeldis. Eriliselt kinnitas seegi, kui mind vastu võtnud pastor rääkis, kuidas nemad olid kogudusega samuti palunud Issandalt selgust, mida selle korteriga peale hakata, ning kuidas temalegi oli kahest erinevast allikast laekunud info kellegi õpetajanna kohta, kes mingil imelikul põhjusel just Valka tahab kolida.

Ja nii siis ongi :) Õige pea kolin Valka ja saan huvilisi külla kutsuda ;) Viimased peaksid endast muidugi mingil viisil ka märku andma. Vastasel juhul ei saa ma 100% kindel olla, kes need huvilised täpselt on :)

Vanematele uudistele on nüüd väga laia kaarega ja pinnapealne ring ümber saanud. Uusim uudis puudutab aga minuga kontakteerumist populaarse suhtlusvõrgustiku Facebook (või Feisspuuk, nagu ma seda põhjusega nimetan) kaudu. Nimelt alates eilsest mind näiliselt seal enam ei eksisteeri. Miks siis näiliselt? Seetõttu, et tegemist on päris kavalalt üles ehitatud aparaadiga, mis laseb igaühe hõlpsasti sisse, ent millest välja kolida pole enam sugugi kerge. Esmalt on vaja päris palju vaeva näha, et leida koht, kust kontot oleks võimalik kustutada. Vastav nupp leitud, tuleb tunnistada, et tegu on deaktiveerimise mitte kustutamisega, mis tähendab seda, et nii pea kui väljakolija uuesti end sisse logib, on ta automaatselt taas aktiveeritud ehk igaühe jaoks nähtav ja olemas. Deaktiveerimine niisiis pole midagi muud kui konto nähtamatuks muutmine. Vot sulle kustutamist siis. Palju õnne, feisspuuklased!

Ahsoo, minu otsuse tagamaadest ka veidi. Nimelt tekkis mul mõni aeg tagasi tõsine dilemma seoses oma elukutsega. Kas peaksin igale õpilasele FB-s kättesaadav olema ning kas igaüks neist peaks olema mu sõbralistis? See tekitas veidi ebamugavust. Mitte selles mõttes, et mul oleks nende eest midagi varjata, vaid pigemini on probleemiks küsimus töö ja eraelu piiride kulgemisest. Ka siin ei taha ma jätta vääritimõistmise ruumi ja pean ütlema, et minu jaoks oleks igati tore õpilastega sõbraks saada, kuid siiski näen (eriti tänapäeva ühiskonna kontekstis) vajadust panna paika kindlad piirid õpetaja tööalase suhtlemise ning eraeluliste kontaktide vahel. Sel moel on õpetajal kergem jääda õpetajaks ja õpilasel õpilaseks. Ma olen muidugi teadlik võimalikest tekkida võivatest probleemidest väljaspool internetisuhtlust, aga eks siis nendegagi pean Jumala abiga edaspidi tegelema. Minu ülesanne on teha praegu kõik endast olenev, et anda õpetajatöös välja maksimum.

Aga jah: mida raksemaks osutus FB-st väljakolimine, seda suuremaks muutus soov seda teha... Mõtlema panev, kas pole?

Nii. Nüüd on õhtu juba ammu käes ja mul aeg siit Nuutsakult selleks korraks otsad kokku tõmmata. Ja seda selleks, et siis kord järgmisel võimalusel kas samast või juba uuest kohast taas üks postitus teele panna.

Seniks hoidku ja varjaku Jumal teid oma peopesa sees!

Siiralt

Mari

Miks, miks, miks...

ma ei ole ammu kirjutanud siia? No eks sellel ole nii neid kui noid põhjuseid. K kommentaarile viidates pean tunnistama, et tõepoolest ei kajasta see blogi enam ammu seda, mida on lubanud kajastada. Nimelt on siin äärmiselt vähe juttu sellest, mis toimub. No ja eks ta ole ikka seetõttu, et nii palju toimub kogu aeg :)

Igatahes üht võin ma kõige selle keskel kindlalt öelda - Jumal on imeline! Ettearvamatud on Tema teed ja mõtted. Vaid Teda usaldades suudab inimene püsida tões. Isegi, kui tuuled tahavad lausa pikali puhuda, saan seista vaid Temast kinni hoides.

Uus aasta tõi mu ellu väga suuri muutusi. Pean ütlema, et pöördumatuid ;) Tundsin (ja tunnen praegugi), et olen justkui üle kuhjatud kingitustest, mille Jumal on teinud. Üks kõige võrratumaid kingitusi on mu kallis kihlatu, kellesse Issand on pannud täpselt selle, millest olen kaua unistanud ja mille pärast Jumalat palunud. Ent mida aeg edasi seda enam näen, et Taevane Isa on andnud kaugelt üle minu palvete. Muinasjutuna tunduv kokkusaamislugu paneb mind vahel imestama, et sellised asjad saavad juhtuda minusuguse tavalise inimesega... Kuid siis meenutab Issand mulle oma Sõna ja tuletab taas meelde, et "Iga hea and ja täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju" (Jk 1,17)

Kuid andku lugejad mulle andeks, et ka praegu pikemalt ei kirjuta. Nimelt pean maikuu alguseks esitama oma magistritöö, mille peale läheb järgnevad kaks kuud kogu aur. Inetrvjuusid sel teemal enne kooli lõpetamist ei anna. Tänan Sind, kes palves toetad!

Jäägu Jumala rahu Su üle
Tema armastus, rõõm täitku Sind
Tema valguses käi, kõiges looda Ta peal
Tema arm jäägu hoidma Sind teel

:)

Advendisoov 2010, III advent

Mõned killud 12. detsembri advendisoovi otsesaatest :)
Kuulake ikka Pereraadiot!

Tervitustega teie
Mari

probleem?

Pärast eelmist postitust sain mitmelt poolt tagasisidet, et lehekülg on tühi ja postituse sisu pole näha.

Nüüd olen ka ise selle otsa komistanud. Avastasin aga, et on vahe, kas kasutada Internet Explorerit või Mozillat. Viimasega on postitus korralikult näha ja probleeme pole. Aga nii suur spetsialist ma ei ole, et oskaksin asja kohta rohkem arvamust avaldada :)

Niisiis, kui kuidai ei saa, siis kuidagi ikka saab :)

Nüüd mõneks ajaks lugemist :)

Olen varsti juba mitu kuud lubanud siia kirjutada mõned muljed sellest imelisest reisist, milles suvel osa sain. Nagu mu viimased sissekanded pajatavad, lendasime M-ga suve keskel lihtsalt ära.

Esimene sihtkoht oli Rooma, kus viibisime viis päeva, saades targemaks ühel rahvusvahelisel misjonikonverentsil. Seal veedetud aja jooksul õpetas Issand mulle väga palju Jumala kuningriigi ja sellest kuulutamise kohta. Ütleksin isegi, et põhiline, mida sel konverentsil teada sain, oli fakt, et ma ei tea veel eriti midagi J Arvasin enese juba üsna kogenud ja päris arvestatava teadmiste pagasiga olevat, ent selgus, et väga palju on veel õppida. (Õnneks on Jumala arm nii suur, et hetkel, mil arvan end seisvat, paneb Tema mind nägema kui lähedal oleks langus, kui jätkaksin samamoodi.) Üks põhjapanevamaid avastusi oli, et Jeesust ei tunne ma veel sugugi nii hästi, kui olin arvanud. Kuid mitte miski muu ei ole evangeeliumi kuulutamisel tähtsam kui tunda Jeesust! Tsiteerides üht seminaripidajat: „Jesus is not only the message, He’s also the method.”

Niisiis olid need viis päeva Roomas täis Sõna, ülistust, palvet ning osadust umbes viiesaja teise kristlasega üle maailma. Ülistuse kogemus oli minu jaoks eriliselt huvitav seetõttu, et taas kord olin suutnud kaotada enne reisi oma hääle ning hääletu ülistus polnud sugugi see, mida ma olin oodanud. Ent sedagi kasutas Jumal selleks, et katsuksin läbi oma südame. Taipasin korraga, et liiga sageli teenin ülistuses valedel motiividel saamata aru, mida ülistus tegelikult tähendab. Muusik, kelle juhtimisel tol konverentsil ülistasime, jääb minu jaoks vist kauaks meelde kui eeskuju, kellelt õppida. See, milline rõõm kiirgas temast ja kuidas ta kasutas Jumala Sõna, oli hämmastav! Loomulikult on eeltoodu and Issandalt, kuid näha kelleski Jumala nii võimsat tööd paneb mõistma, et pikk tee on veel minna. Ülistus peab olema ohver, mitte eneseteostus.

Pärast viit päeva Roomas lendasime laiali Vahemere-äärsetesse riikidesse, et kuulutada rõõmusõnumit Päästjast ning viia teooria praktikasse. Meie M-ga olime valinud selleks Albaania.

Tegu on Euroopa vaeseima riigiga, kus ametlikult elab umbes kolm miljonit inimest. Kogu asustus on koondunud suurematesse linnadesse ning maapiirkondades on asustus hõre (eriti riigi põhjaosas). Rahalistest vahenditest suur osa saadakse prostitutsiooniärist ja tänu maffia võimule on valitsus korrumpeerunud ning lihtrahva käekäik nigel. Oma osa mängib ka ajalooline taust. Nimelt valitses Nõukogude Liidu ajal riiki paranoiliste kalduvustega diktaator, kelle huvides oli iga hinna eest kaitsta riiki sissetungijate eest, jättes kõrvale inimlikkuse kodanike suhtes. Igasugune usuline praktika oli keelatud (s.h ka islam). Sel põhjusel pöördus rahvas ebausu poole, mis mõjutab nende elu tänaseni. Majade (elumajad, kauplused, ärid, kaubaboksid turul jsm) küljes ripuvad pea igal pool mänguloomad, nukud või küüslauk koos erilise sümboliga, mida inglise keeles kutsutakse „evil eye”. Sellega usuvad inimesed endist ja oma ärist kurje vaime eemale hoidvat.

Linn, milles meie grupp viibis, kannab nime Durrёs. See umbes 300 000 elanikuga lin nasub riigi läänerannikul Aadria mere ääres. Meid majutati linna servas asuvas piiblikoolis, milles tingimused olid palju kordi paremad kui olime arvanud või oodanud. Eks nende nädalate jooksul tuli ette ka probleeme, kuid neil puhkudel öeldi meile lihtsalt: „Don’t worry, it’s Albania.” J Näiteks sai meil ühel päeval vesi otsa ja elektrit samuti polnud. Nimelt on seal maal veesüsteem hoopis teistsugune kui siinpool Euroopas: iga maja (ka kortermaja) katusel on veepaak või –paagid, mida täidetakse paari tunni jooksul mõne päeva tagant. Vahel juhtub, et mitu päeva ei täideta või täidetakse poolikult. Seega ei tea Albaanias kunagi, millal vett on ja kas teda on piisavalt. Parasjagu oli ka suvine kuiv periood, kus vihma tõenöosus oli nullilähedane.

Siinkohal tasub mainida, et imelisel viisil sadas meie sealoleku ajal vähemalt ühel päeval äikesevihma. Olime parasjagu looduses matkamas ning tänasime Jumalat selle eest, et tappev palavus asendus pilvise ja isegi vihmase ilmaga. Saime küll märjaks, aga olime see-eest väga õnnelikud, et ei pidanud kuumarabanduse ohvriks langema. :)

Meie 20-liikmeline misjonitiim Albaanias jagunes esimesel nädalal kahte gruppi: ühed viisid kohalike laste jaoks läbi English Campi ja teised ehitasid sildu. Ise osalesin viimati mainitud rühma tegevustes, mis tegeles linnaäärses ebaseaduslikus asulas sildade ehitamisega üle solgikraavide. Nimelt ei ole seal piirkonnas elavatel inimestel oma maja püstitamiseks ehitusluba ja seetõttu puuduvad ka esmavajalikud rajatised nagu kanalisatsioon ja elektrivõrk. Nii jookse solgivesi teeäärsetes kraavides, mille ületamiseks on kohalik rahvas käepärastest vahenditest sildu ehitanud. Tavaliselt on need piisavalt laiad vaid ühe inimese jaoks. Leidub ka autode jaoks ehitatud sildu, mille ületamine vastaval sõidukil on välismaalase jaoks omaette elamus. Peab väga täpne arvestus olema, et ilma probleemideta ühest niisugustest sildadest autoga üle saada :)

Esialgu oli meil plaanis ehitada vaid üks sild ning sellegi jaoks finantside leidmine oli kohalike misjonäride jaoks keeruline. Kui aga üks sild oli valmis ehitatud ning poolteist nädalat sealviibimist veel ees, hakkasid arenema mõtted ka järgmise silla ehitamise suunas. Issand aga kinkis vahendeid veel enamaks! Kokku ehitasime selles ebaseaduslikus asulas neli silda ja lisaks veel ühe kiige!

Pilt sellest, millised on sillad albaania moodi (P.S. Leia pildilt sild!)

Osa meie sillatiimist koos kahe kohaliku mehega (vasakul), kes pea igal sillaehitusel nõu ja jõuga kaasa aitasid :)

Mõned näited valminud tööst :)

Misjonäridel, kes meid Albaanias vastu võtsid ja meile programmi paika panid, oli sildade ehitamise ideega ka vaimulik tagamõte – sildade ehitamine inimeste vahele. Hetkel on Albaanias päris palju välismisjonäre, kes kõik püüavad saada kohaliku rahvaga kontakti ja mõista nende elu ning maailmapilti. Selles töös vajavad nad tarkust, et kristlikust usust väga vähe teadev rahvas võiks kogeda Kristuse armastust.

Üldiselt on albaanlased väga lahke ja sõbralik rahvas, kes peab välismaalastest lugu ning tahab endast alati head muljet jätta. Neile on päris palju tähtis just väline pool: oluline on riietuda parimate riietega ka siis, kui söögi jaoks raha ei jää; pakkuda külalisele parimat rooga, olgugi et kodus tegelikult midagi süüa pole. Samas eluasemete puhul on asi pigem vastupidi.

Teisel nädalal Albaanias korraldasime õhtuti ka evangeelse mõttega tänavaüritust linnaväljakul. Kuna tehnilised võimalused igasuguseks heli võimendamiseks või kas või muusika mängimiseks puudusid, ei olnud efekt võib-olla nii suur kui võinuks, ent tähelepanu suutsime ühe välismaalaste kambana siiski äratada. Esmalt tegeleti lastega mängude ja näomaalingute kaudu, misjärel ühe kohaliku koguduse liikmed rääkisid neile lugusid Piiblist. Meie tiimi liikmed kahjuks albaania keelt ei osanud ja albaanlased ise ka väga inglise keelt ei mõistnud, kuid õnneks leidsime siiski viisi neile evangeeliumi sisu edasi andmiseks. Nimelt lavastasime mitmel õhtul sõnatuid draamasid, mis ideaalis oleksid küll pidanud muusika taustal esitatud saama, ent tegime siis albaania moodi (kiire ja käepäraste vahenditega) :)

Albaania moodi kolimine. Kui kõik autosse ei mahu, siis naise koht on kastis :) Läbi autoakna pildistatud, seega taas ülesanne: leia pildilt naine :) Muide, sõitsime kiirteel...

Sain külastada ka Albaania kristlikku raadiojaama:

Nüüd tagantjärele mõtlen, et oleksin tahtnud kuidagi kasulikum olla selle rahva jaoks. Keeleoskuse puudus sai tegelikult takistuseks, mida saanuks hea tahtmise korral vältida. Samuti mõtlen, et kogu sellel asjal oleks võinud olla rohkem kohe nähtavat vilja... kuid siin pean tõdema, et Jumal ei tööta alati nii, nagu mina arvan, et Ta peaks. Alati ei näe me vilju kohe. Ning vahel tuleb meil teha vigu, et õppida tegema õigesti.

Ometi kinnitas Issand kogu meie tiimi eriliselt just viimasel koosveedetud õhtul ühise palve ajal. Varem olime kuulnud lugu nägemusest selles linnas asuva suure staadioni kohta. Üks sakslane nägi nägemuse sellest, kuidas tol ajal valgustuseta olnud staadionile paigaldatakse võimsad prožektorid. Ta nägi neid põlemas ja valgustamas kogu staadioni, mis samal ajal oli täis Jumalat ülistavaid inimesi. Üks osa nägemusest täitus päeval, mil staadioni igasse nurka tõepoolest paigaldati kõrged mastid, mille igaühe küljes palju prožektoreid. Kuid need ei olnud selleks ajaks, kui meie tiim sinna reisis, veel kunagi põlenud. Iga misjonär selles linnas koges, et just see staadion on eriline keskpunkt, kus ühel päeval midagi suurt sünnib, ning nad ootasid põnevusega, millal tuled esimest korda süüdatakse, et järgmine osa nägemusest võiks täituda.

Tol viimasel õhtul koos meie majutuskoha balkonil koos palvesse minnes, nägime järsku, kuidad ühe masti küljest üks peenike valguskiir staadionile langes. (Maja rõdult olid valgustid hästi näha.) Üks prožektor oli põlema pandud. See oli meile märk Jumalalt, et me pole olnud selles paigas ilmaasjata ning pimedusse on jõudnud vähemalt üks valguskiir. Palve ajal aga olime tunnistajaks sellelegi, kuidas veel prožektoreid süttis! Laulsime Issandale kiitust ja tänasime Teda selle võimsa kinnituse eest. Lõpetanud palve, otsustasime mõnede noortega minna ise staadionile ja vaadata, mis seal siis õieti toimub. Kui me sinna jõudsime, oli juba päris suur hulk kohalikku rahvastki tulnud imeasja uudistama. Tundus, et mingid tähtsad mehed katsetasid staadioni tehnikat. Ja nii uskumatu, kui see meile ka ei tundunud, süttisid lõpuks kõik prožektorid! Valgus oli võimas ja täitis kogu ümbruskonna! Laulsime seal staadionilgi ülistuslaule Jumalale. See oli võrratu õhtu! Kuigi meil oli kurb lahkuda armsaks saanud inimestest ja südamesse pugenud rahvast, teame, et Issand viib oma töö edasi ja ühel päeval tuleb ärkamine sellele maale.

„Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhele mitte!” (Ha 2,3)

Lendama!

Veel loetud tunnid ja siis tõuseb Tartu lennuväljalt õhku lennuk, mille pardal reisivad vähemalt kaks misjonimeelset Eesti neiut :) Ja algabki meie kolmenädalane reis Vahemere äärde - esialgu viis päeva Roomas ja siis umbes kaks nädalat Albaanias. Tahame olla need, kes on varustatud Jumalalt saadud sõjavarustusega (Ef 6), et teha tööd, milleks Issand ise on meid kutsunud.
Transform 2010 - usume, et ka me ise ei jää enam endiseks...

Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? (Rm 8,31)